GPSiga kalale

Naviseadmetel on igapäevaelus palju kasutusvõimalusi. Püüame ajapikku mõnda neist veidi lähemalt tutvustada. Alustuseks tuleb juttu käsiseadmetest harrastuslikul kalapüügil ehk kuidas saab käsi-GPS kalamehele abiks olla. Sellest oli juttu ka ühes Regio varasemas blogis, kuid aeg on siin teinud väikeseid korrektiive.

Muidugi pakutakse ridamisi spetsiaalselt merel kasutamiseks mõeldud seadmeid, aga esialgu piisab ka tavalisest, meil enim levinud Garministki (Magellani seadmetest tuleb juttu allpool).

See, milline mudel valida, sõltub juba kasutaja rahakotist ja eelistustest. Valdavalt on käsi-GPSid veekindlad. Kalamehed eelistavad vahel mudeleid, mis jäävad vette kukkumisel ujuma, kuid neid pakutakse üsna vähe, Garminilt näiteks GPS 73. Iga GPSi saab aga ka ujuvaks teha, pistes selle veekindlasse kotti. Abiks on muidugi randmepael, mis välistab mõnegi ohtliku olukorra. Kalastama minnes võiksid varuks olla kvaliteetsed patareid või akud, eriti kui tahame pikema retke jooksul oma liikumise jälge salvestada. Uuematel seadmetel on patareide vastupidavus küll tunduvalt paranenud.

Eelistada tasuks kaarti näitavad seadmeid, aga head on lihtsamadki, mis võimaldavad salvestada punkte ja teekondi. Eestis ei müüda veel otseselt kalameestele mõeldud kaardiversioone (fishing hot spots jms), aga palju abi on Garmini kaartide topoversioonist.  Sellele on lisatud endise Veeteede Ameti info Emajõe, Peipsi ja Võrtsjärve ning Narva jõe kohta ning rannikumere teave (kuni 5 meremiili rannikust ja suurematest saartest) sügavuste, ohtlike takistuste, poide, navigatsioonimärkide jms kohta. Oluline on meeles pidada, et veeteede info sellel kaardil on üldistatud ja ei vasta spetsiaalse merekaardi nõuetele. Kahjuks pole enam saadaval Garmini Eesti topokaardi arvutiversiooni, aga see-eest annab sama firma tasuta tarkvara BaseCamp võimaluse lugeda käsiseadmes olevat topokaarti ka arvutis. See pakub lisavõimalusi kalaretkede planeerimiseks või dokumenteerimiseks.

Juba enne teeleminekut saab ära teha eeltöö. Alustame retke planeerimisest. Neile, kes usuvad SOLUNARi püügiaegade paikapidavusse, on enamikus käsiseadmetes kala- ja  jahikalender, mis näitab konkreetses kohas ja kindlal kuupäeval, kas on hea püügipäev ja mis ajavahemikel kala kõige aktiivsemalt peaks võtma. Võimalik on uurida paljude veekogude sügavusandmeid ja seega läbi mõelda püügipunktid. Vahel eeldab pikem retk kohapeal ööbimist ja needki asjaolud saab arvesse võtta.

Kui on olemas teepunktid varasematest käikudest samasse piirkonda või kellegi jagatud punktid, siis tasub vaadata, kas need on seadmesse laetud või tuleb sellega veel tegeleda. Muidugi saab teekonda planeerida käsiseadmes, kuid väikesel ekraanil on seda ebamugav teha. Nii et abiks on sama kaart arvutis.

Avame näiteks arvutis Garmini Eesti topokaardi (juhul kui see on meie käsiseadmes olemas, aga mis seal siis veel olema peaks!?) ja püüame koostada plaani kalade kimbutamiseks mõnel veekogul.

Siit on võimalik välja lugeda kogu kohalesõiduga seotud informatsioon: kui pikk on tee, kui kaua see umbes aega võtab, milline on parim marsruut jpm. Muidugi võib tekkida küsimus, kas meie valitud saabumispunkt asub kättesaadavas kohas või on tegemist hoopis erateega; kas antud kaldalõik ikka on paljutõotav jne. Kõike seda on topokaardilt vahel raske välja lugeda. Siin tuleb appi võimalus avada salvestatud teekond ka Google Earthis, pealegi saab sinna lisada Maa-ameti hübriid- ja reljeefikaardi, vaadata katastriüksuste infot ning alla võtta tavaline ortofoto. Kui sellestki jääb väheks, vaadake teeäärseid kaldalõike Google StreetView’ga. Väga palju küsimusi ei peaks pärast seda enam õhku jääma. Salvestame meid huvitavad asukohad või objektid teepunktidena ja laadime need koos teekonnaga kohe ka seadmesse. Loomulikult võib need ka kaaslasele seadmesse laadimiseks saata. Kui kasutusel on lihtsam, ilma kaardinäitamise võimalusteta seade, siis on hea, kui salvestame sinna tähtsamad pöörangukohad, mis teele jäävad. Nii saame neid käänupunkte kasutada kohale navigeerimisel. Kaarti näitav ja teed juhendav seade on muidugi palju mugavam. Näiteks Garmini Montana oskab koos autohoidikuga isegi hääljuhiseid anda. Kohalesõiduks vajaliku võib muidugi laadida ka autonavisse. Mis muud kui asume teele! 

Hakkame veekogule lähenema. Isegi kui tee ei vii otse püügipaika, leiame sellele lähima punkti ning otsime sobiva koha parkimiseks. Loomulikult tasub salvestada selle koordinaadid – nii on mugav sinna kiiresti tagasi liikuda. Siit tuleneb ka naviseadme eelis, mis puudutab ohutust. Pole võimatu, et suuremal või teedeta maastikul asuval veekogul kalastades võib pimedus, udu vm tagasitee leidmise raskeks teha. Samuti leiame hätta sattudes seadme kaardilt lähima randumise või abisaamise koha.

Kujutame ette, et oleme talipüügil avastanud saagirikka võtukoha ja tahame mõni aeg hiljem täpselt sinna naasta. Vahepealne lumesadu on kustutanud kõik jäljed ja muid orientiire ei pruugi käepärast olla. Kui oleme eelmisel käigul teepunktid salvestanud (keskmistamise funktsiooni kasutades saame veekogul avatud taeva all viibides enamasti väga hea tulemuse), siis leiame tõenäoliselt sama koha, kus eelmisel korral suure saagi saime.

Salvestatud punktile on kasulik panna nimi, et hiljem aru saada, millega oli tegemist. Enamasti saab juurde panna ka kommentaari ja mõnel seadmel on veel pildi tegemise võimalus, nii et lisage sinna kasvõi saagist tehtud geotagitud foto.

Veeteede Ameti kaardistatud veekogudes või meres võivad kalamehele abiks olla ka sügavuse andmed, rääkimata sellest, et näiteks Peipsil ja Lämmijärvel on oluline teada kontrolljoone asukohta. Korraliku GPS-kaardi puhul on võimalik hinnata kaugusi vajalike punktideni (ja arvutada, kas kütust või paadimootori voolu jätkub sinna jõudmiseks), leida veekogul iseärasusi (lahesopid, suubuvad jõed-ojad jne), mis võivad juhatada kalakohtadele, jne.

Salvestada tasub ka oma liikumise jälgi. Näiteks veopüügil saame nii visualiseerida oma liikumise, vältida sama ala uuesti läbimist või hoopis lisada sellele jäljele võtukohad. Paljud seadmed võimaldavad kasutada MOB-nuppu (Man Ower Board) sellise punkti kiireks salvestamiseks. Jälje paremaks logimiseks on hea hoida seadet sellises kohas, kus me ise või esemed ei varja selle eest vaadet taevale.

Veopüügil võib abiks olla seegi, et saame seadmel jälgida oma liikumise kiirust (SOG – Speed Over Ground). Kalad eelistavad teatavasti haarata teatud kiirusel liikuvat sööta ja saanud kogemuste põhjal selle eduka kiiruse antud kohal teada, on meil võimalik seda hiljem järgida. Jälje logimise tihedust on mõistlik valida liikumise järgi – kaldalt kalastades tihedamalt, pikemal merereisil harvemalt. Päeva lõppedes on kasulik päevatee salvestada eraldi faili, kui seade seda võimaldab.

Ajapikku koguneb sellistest salvestatud jälgedest ja punktidest veekogule n-ö muster, mille järgi hakkame selle iseärasusi hoopis paremini mõistma. Kui laadime need punktid-jäljed koju jõudes arvutisse ja kasutame sobivat tarkvara (nt BaseCamp) nende visualiseerimiseks ja analüüsimiseks, siis oskame ilmselt tulevikuks paljutki kõrva taha panna.

Tagasi kodus. Kalad puhastatud, ühendame naviseadme arvuti külge ja laadime retkel kogutud info alla. Sõltuvalt seadme mudelist võib seda teha tootjate pakutavate mugavate lahenduste abil – Garmini puhul BaseCamp’iga. Muidugi on olemas veel terve rida tasulisi või tasuta tarkvarasid, millega on võimalik teekonda, teepunkte jms. üles-alla laadida, analüüsida jne (EasyGPS, GPSU, GPS TrackMaker jpt).

Näiteks BaseCampiga on väga mugav seadme ühendamise järel laadida sellest arvutisse kogu püügiretkega seotud info: teekonnad, jäljed, teepunktid, fotod jne. Infot saab põhjalikult analüüsida ning lisada sellele kommentaare ja märkusi.

Olulistele punktidele on võimalik samuti juurde panna infot ja kasvõi fotosid saagist.

Kui kogu info lisatud, salvestame selle nn seiklusena (Adventure) ja laadime enda ning teistegi huviliste jaoks üles veebikeskkondadesse.

Kunagi väga populaarsete Magellani seadmete omanikel on veel võimalik alla laadida neile sobivat tarkvara Vantage Point. Kahjuks on see Eesti topokaart magellanidele pärit aastast 2014 ja kuna need seadmed muutuvad üha marginaalsemaks, siis pole lootustki, et keegi seda uuendaks.

Ajapikku saab retkede infost põhjalik päevik, mille abil neid meenutada ja üldistusi teha. Salvestatud teekondi-punkte saab hiljem uuesti seadmesse laadida ja kogu kalapüüki näiteks koos sõpradega korrata – äkki näkkab samamoodi!

Kivi kotti!

https://www.garmin.com/en-US/software/basecamp/

https://service.magellangps.com/M0100/DownLoad_File_112094_America%20MAGELLAN_English%20Magellan.html

Veel postitusi

Lehed langevad. Kuhu minna lehesadu vaatama?

Kohe algab sügise kõige ilusam aeg – lehtede langemine. Mõni aasta saab seda päris pikalt vaadata, vahel lõpetab kiire külm selle vaatemängu kähku. Praegu on veel ilm soe, aga mets kisub vaikselt ikkagi värviliseks. Nii et paras aeg on valmis vaadata, kuhu oma kuldse sügise retk teha. Sinna, kus on suured puud ja värvikamad lehed … Vaata lähemalt

450 kaarti GO Reisiajakirjale

Regio ja GO Reisiajakirja koostöö sai alguse juba 17 aastat tagasi, kui aastal 2005 ilmus praeguseks Eesti suurimaks reisi- ja matkaajakirjaks kasvanud GO esimene number. Regio on selle aja jooksul ajakirja jaoks koostanud pea 450 kaarti, mis teeb keskmiselt 4-5 kaarti ühe numbri kohta. Kaartide kujundustöö eeldab tavaliselt reisiloo läbilugemist, ikka selleks, et tulemus täpselt … Vaata lähemalt

Kus saab juba suusatada?

Tänavu on suusalumi Eestis eriti varakult maha sadanud. Võiks öelda, et suusatamine on meie rahvusspordiala, kuid viimaste aastate valguses on see siiski nii ilma kui ka muude asjaolude tõttu vähem populaarne. Teisalt muudab suusaspordi harrastamise huvitavaks just see, et seda saab teha vaid ühel aastaajal ja siis tuleb ka loota, et talvele kohaselt taevast ikka … Vaata lähemalt