Jalgrattaga Riiast Tartusse

Sissejuhatus

Lätis jalgrattaga matkamine pole minu jaoks esmakordne kogemus. Õigupoolest rändan igal suvel nädalajagu rattaga Eestis või ümbruskonnas ning Lätti on tee mind viinud üsna mitu korda. Eelmisel aastal alustasin Põlvamaalt Veriorast ning sõitsin läbi kogu Ida-Läti Daugavpilsi linna Valgevene piiri lähedal.

Seekord oli mul vaja olla reede hommikul kindlasti Tartus ning alustades rattasõitu esmaspäeval oli Riia neljapäevaseks tretiks just parajal kaugusel.

Lux Express viis mind võluvalt mõne tunniga Tallinnast Riiga (rattaid võtavad nad peale tasuta, peaasi et sa varakult ostad 0-eurose rattapileti) ning juba kella 11 paiku hakkasin suurlinnast välja manööverdama. Linnast väljasõit mööda Brīvībase tänavat on sealjuures kenasti kergliiklusteedega varustatud. Baltezersis pääsesin lõpuks tihedast liiklusest ja autode naabrusest ning keerasin kauaoodatud metsateele Sigulda suunas.

Paberkaardiga Lätis orienteerumas

Kaardikasutusest rattamatkal

Olen vanakooli navigeerija – kuigi kasutan nii spordi- kui ka kaardiäppe, pole heale paberkaardile minu arvates neist vastast. Kahjuks Läti kohta Regiol head kaarti ei ole, Baltimaade kaardid on liiga üldised ja Jāņa sēta maanteeatlas oma 1 : 200 000 mõõtkavaga ei suuda kõiki detaile näidata. Kombineerisin Strava ja Trailforks spordiäppe GoogleMapsi ning kusagilt näppu jäänud Koiva jõe voldikkaardiga. Nii leiutasin endale teed, mis vaid kohati kattus EuroVelo radadega. Ja see leiutamine tasus ära. Suurelt maanteelt ära pöörates sattusin kohe imeilusatele küla- ja metsateedele, vahepeal asfalti, vahepeal kruusa mõõtes. Inčukalnsi lähedal jäi tee peale juugendstiilis jahiloss, mida ühegi kaardi peal ei olnud, vahepeal ekslesin metsaradadel, et Murjāņi sillal Koiva jõgi ületada ning pärast kosutavat suplust jões kaldaäärsel matkarajal täiesti hunnitult ilusaid jõeäärseid maastikke nautida (vahepeal liivasemate lõikudega võideldes).

Lelstraupe mõis Riia-Valka maantee ääres

Kuidas sünnib minu matkatee

Olen mõisakoguja – mitte füüsiliselt, aga vaatan, pildistan ja võimalusel külastan teele jäävaid mõisaid. Või õigemini sünnibki teekonna trajektoor mõisaid omavahel rattasõiduga ühendades. Mu matkakotis on juba 2002. aastast Ivar Saki mõisaraamat (hea köide, on siiani vastu pidanud), aga seal pole kõiki mõisaid, mis Regio kaardilt tingmärgina vastu vaatavad. Nii olen mõnikord Eestis seigeldes avastanud ootamatult toreda mõisa, teinekord aga on mõisast alles ainult mälestus või mõni ümberehitatud kõrvalhoone. Lätis tuli küll piirduda ainult väheste kaardil olevate tingmärkide ja infotahvlitega häärberi juures, juhul kui needki olemas olid. 

Hurmav Ungrumuiža mõis 18. sajandist
Ungrumuiža muinasjutuline interjöör

Läti mõisaid on mu fotokogus päris palju, seekordsed leiud olid aga elamust väärt. Kindlasti soovitan üle vaadata turismimekas Siguldas olevad Turaida kindluse ja Krimulda häärberi, aga erilisema mulje jätsid hoopis Koiva rahvuspargi loodeosas olevad Lielstraupe ja Ungurmuiža mõis. Esimene oli kahjuks külastamiseks parasjagu kinni, aga suurejooneline ja eklektiline kompleks Niguliste kirikut meenutava torniga pakkus ohtralt vaateid ja nurgataguseid ka väljast vaadates. Mõisa praegune vorm pärineb 20. sajandi algusest, 1905. a talurahvarahutustes põletati varasem kompleks maha (nagu ka suur hulk Eesti mõisaid). Lielstraupest mõnekümne kilomeetri kaugusel olev Ungurmuiža puitmõis kutsus aga piletiraha eest lahkesti sisse ning seal olevad 18. sajandi maalitud palkseinad ning tundlikult ennistatud interjöör on midagi ennenägematut. Väga mõnusa atmosfääriga häärberile lisaks tasub uidata ka pargis ning ronida torn-paviljoni. 

Koive jõe ürgorg võtab hinge kinni

Läti suurejooneline loodus ja Līgatne praamimees

Kultuuriobjektidele lisaks olin taaskord lummatud Põhja-Läti loodusest. Küll Eesti omale sarnane, on Koiva jõe orus mastaapi, mida meil ei kohta (eriti võimsalt avaneb see Turaida kindlusetornist). Sõitsin rahvuspargis enamuse oma retke Läti osast, Strenčini välja. Pikalt oli juba eelmainitud kaldaäärseid radu, lisaks väiksemaid külateid, sildu ning ka üks praamiületus – teises maailmasõjas purukspommitatud Līgatne silla asemel viis praamimees Kārlis üksiku ratturi ühe euro eest üle jõe vee jõul liikuva parvega. Sealt edasi sai pikalt rappuda üsna koledal kombel treppis kruusateedel. Mõlemal Läti-ööl panin laagri üles jõe lähedale metsa.

Koiva praamimees Līgatnes

Töölisasulad ja turbamaardla

Veel on mainimist väärt paar teele jäänud töölisasulat – Līgatne praami lähedal kõrgel kaldal olev samanimeline puitbarakkidega saekaatriasum (tänaseks on osa neist barakkidest mõnusa vaibiga ridaelamud, igal sektsioonil oma lilleaialapp) ning Strenčist põhja poole jääv Seda stalinistlik turbamaardlalinnake. Viimane meenutab veidi meie Ahtmet, aga on tunduvalt paremas korras ja inimesed paistsid seal siiani elavat – ühega neist sain isegi eesti keeles jutu peale (aga see on üks eraldi lugu). 

Koiva rahvuspargi jõeäärsed rajad
Ligatne saekaatriasum
Seda turbaekspress
Seda turbamaardla töölislinn on kenasti korras
Jānis – pool-ja-pool eestlane, nagu ta ise ütles

Seda asub turbamaardla serval – osa sellest on siiani kasutuses, osa aga loodusele tagasi antud. Kuuldavasti väga ilus vesine kant, aga kahjuks ei õnnestunud leida ühtegi rada, mis sealt risti läbi viiks, nii piirdusin raba servas  olevate metsasihtidega.

Põhja-Läti talumaastik – kaunis ka mahajäetuna
Valga on viimasel ajal kenaks läinud

Maailma ilusaim maastik

Kolmanda päeva õhtuks jõudsin Valka ning ületasin vaimukalt väljaehitatud riigipiiri, olin tagasi kodumaal. Valga-lähedasest laagrist pidin õhtuks jõudma Tartusse. Õnneks viis tee mind üle Lõuna-Eesti kuplite, minu kõige lemmikuma maastiku. Pingutus, mis tasub iga natukese aja tagant kuhjaga ära. Kiuslik ilm lisas veelgi draamat, vihmapilved vaheldusid päikesepaistega ning vihmakeepi tuli pidevalt peale ja maha võtta. Olin nüüd Regio atlase ja kaardiäpi maadel, orienteerumine ja toredate teede leidmine läks kohe ladusamaks. Puka kandis lasin end etteplaanitud rajalt kõrvale kallutada, kuna Rally Estonia tähistatud trass meelitas eriti kurvilistele ja tõusu-languserohketele lõikudele (õnneks oli rallini veel paar päeva aega).

Keeni mõis on endale viimaks võimeka omaniku leidnud
Rally Estonia rallikoridor Kääriku kandis

Ka Eestis viis tee mind mõisast mõisasse, mõned vanad tuttavad (Sangaste lossi värskelt avatud ringtalli külastuskeskus on kiitust väärt), mõned uued leiud. Esile tooks Luke mõisa, kus kinnilöödud akendega valitsejamaja suutis kadunud häärberi asemel uhkes pargis pearolli mängida, sellele sekundeerisid kenas korras aiapaviljon ja aednikumaja.

Luke mõisa valitsejamaja valitseb parki
Luke aednikumaja detail
Nukker Raadi mõis on Tartu linna häbiplekk

Tartus kohal – ja edasi! 

Pärast und ja hommikust dušši Tartus Loomingu hostelis (sõbralik koht, kus ööbida, kui Rally Estonia hotellihinnad kosmosesse ajab) sain oma linnaasjad kiiresti aetud ning tundsin, et ma ei raatsi veel rongi peale minna, et koju Tallinnasse sõita. Nii avastasin end jälle väntamas põhja poole. Tartust väljasaamine nõudis tükk tegemist – ikka ”tänu” Rally Estoniale ja rahvamassile, mis nüüdseks teid ja teeääri ummistas. Aga Aovere Olerexis einet võttes nägin ära kiiruskatsete vahel sõitva Tänaku ja Järveoja ralliekipaaži – asi seegi!

Vooremaa ja Lõuna-Pandivere maastikud on kõvasti mahedamad, kui eelnevatel päevadel nähtu. Aga silmale ilusad vaadata needki, eriti kaunis hetk oli Kuremaa vooreseljandikul päikeseloojangut vaadata.

Ilm pakkus rattaretkel palju dramaatilisi üleminekuid
Lähenedes Kuremaa voorele

Üks öö metsas, mõned mõisad ja kümmekond vihmasadu hiljem saabusin Tamsalusse, et viimaks matk lõpetatuks kuulutada ja rongi peale minna.

540-kilomeetrine teekond jagunes kuue päeva peale. Peamiselt kruusa, vahele asfalti, liiva, muldteed – teeoludest sõltus, kas päevateekond oli üle või alla 100 kilomeetri. Lemmikuks on jätkuvalt kõrvalised kinnisõidetud kattega kruusateed, mille leidmiseks paberkaardile võistlejat ei ole.

Mõni mõis on üsna talumaja moodi – Imukvere
Looduse poolt üle võetud Aavere mõis

Veel postitusi

Regio Maiasmoka atlas

Maiasmoka atlas 2014 ja 2021

Regios töötades on muidugi kõik aastad väga ilusad, aga minu jaoks oli eriliselt ilus 2014, kui minu kirjutatud tekstidega maiasmoka atlas pärjati aasta rosina tiitliga. See on Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhind aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Saime kingiks ka šokolaadist atlase. Sellest on vaid magus mälestus, aga päris atlasega tegeleme nüüd uuesti ja uue nurga alt. … Vaata lähemalt

Kuidas perfomance-kunstnik Google Mapsi kasutajaid hanitas

Loe kunstlikust liiklusummiku tekitamisest lähemalt am.ee lehelt

GPS-kunst, kass

Joonistaks liikudes midagi – teeks näiteks GPSi kunsti!

Regio reisijuhis „Matkame Eestis” on muu hulgas juttu põnevast GPSi kunstist ehk liikumisest niimoodi, et teekonnast tekib kaardile mõni huvitav pilt.  Kuna reisijuhis on mainitud, et matkata võib näiteks kassi- või jänesekujulisel marsruudil, siis võtsimegi ette kassi. Esialgu oli küll plaanis jänes, sest matk toimus lihavõttepühade ajal, kuid maastik võib siiski GPSi kunstile oma piiranguid … Vaata lähemalt