Võib vast suurema liialduseta öelda, et olen paberkaartide ja atlastega koos üles kasvanud. Mäletan lapsepõlvest, et isal oli alati üks hiigelsuur Eesti kaart käepärast, kuhu peale mõnda pikemat kodumaist sõitu kõik uued läbitud teed pastakaga tähistatud said. Kaartide ja atlaste olemasolu oli toona igati õigustatud – muid navigeerimisvahendeid peale teedeatlaste ja teeviitade ju polnudki.

Aeg on omasoodu edasi läinud, kuid minu side suurte paberkaartide ning teedeatlastega pole kuhugi kadunud, pigem vastupidi. Kõikvõimalikest moodsatest navigatsiooniseadmetest on kaugetesse välismaistesse kohtadesse sõitmisel küll suur abi, aga süda tiksub ikka paberkaartidele. Lisaks kodumaisele kaardikogule, vean paberkaarte koju kaasa ka paljudelt reisidelt. Märgin nendesse põnevaid teid ja kohti ning talletan seeläbi mälestusi, et neid tulevastel uurimistel või järgmistel piirkondlikel rännakutel taasavastada.

Suure tõenäosusega on elukestev paberkaartide ja teedeatlaste huvi suunanud mind ka mu tänaste tööde ja toimetamiste juurde. Sõidan pidevalt uute kohtade, nurgataguste ja põnevate külade avastamiseks mööda väiksemaid teid ja radu ning olen oma sealsete avastuste ja leidude teistega jagamiseks asunud korraldama erinevaid avastamisseiklusi. Sellelaadsete seikluste loomiseks on aga teedeatlased asendamatuks abiks. Auto navikaart võib sind küll ühest kohast teise juhatada, ent piirkonnast ülevaatlikuma ja suurema vaate saamiseks tuleb paberkaart ikkagi appi võtta. Suurelt teelt keerab maha kümneid väiksemaid teid ja radu, mis justkui viivad kuhugi. Aga kas kellegi hoovi, mõnda huvitavasse kohta või siis põneva kaarega suuremale teele tagasi, näitab kõige kiiremini siiski paberkaart. Loomulikult saab sellistel puhkudel kasutada ka netikaarte (google maps, maaamet jne), aga nende miinuseks on asjaolu, et paljud väiksemad teed ja rajad ilmuvad nähtavale vaid sisse suumides. Seevastu on paberkaardile joonistatud kõikvõimalikud olemasolevad rajad.

Motoriseeritud seiklusradade ettevalmistamisele aitavad kaasa ka kõikvõimalikud kaartidele kantud tingmärgid – mõisad, vaatetornid, rändrahnud, vaatamisväärsused, mälestuskivid, kirikud ning viited vanadele sõjaväerajatistele. Lisaks veel lõkkekohad, matkarajad, karjäärid ning palju muud väärtuslikku ja olulist.

Teine suur abimees on Garmini autonavide tarbeks välja töötatud Regio teedekaart. Sellel on auto tavanavidega ning ka Garmini enda kaardiga võrreldes kordades rohkem väärtuslikku informatsiooni. Halvima võrdlusena võin välja tuua juhuse, kus ühe auto originaalnavi ei näidanud Nelijärvelt läbi sõites mitte ühtegi järve?!? Regio navikaardil on aga peale muu tähtsa ja väärtusliku peal ka kõik koduhoovides peituvad tiigid. Lisaks jalgteed, lõkkekohad, peatuspaigad, ujumiskohad, vaatamisväärsused jne.

Kes aga veelgi rohkemat informatsiooni vajab, saab navisse pista käsi-gps’idele mõeldud topokaardi. Siinjuures tuleb meeles pidada, et topokaart on suuresti mõeldud käsiseadmega looduses liikujale. Kaardil on meeletus koguses navigeerimiseks mõeldud visuaalset informatsiooni – kraavidest, kõrgusjoontest ja elektriliinidest kuni mobiilimastideni välja. Andmerohkuse tõttu ei ole topokaart autonavis just parim tööriist, sest navigeerimisseadme arvutusjõudlus võib etteantud andmemahu ees kahvatuda ning seade ei jõua kogu informatsiooni suurel kiirusel liikudes välja arvutada ja ekraanile kuvada. Samuti pärsib sõidutingimustes detailirikka värvilise kaardi joone- ja tähiserikkus kaardi lugemist. Pilt võtab esmapilgul silme eest kirjuks ning mõned olulisemad väiksemad teed võivad jääda märkamata. Tõsi, sellega harjub, ent tavakasutuses tuleks navigeerimiseks valida siiski tavaline teedekaardi versioon.

Samuti ei tasuks karta navikaartide erinevaid vaaterežiime. 3D valikut kasutan pikematel välismaistel reisidel just seetõttu, et selles režiimis on ristmikud ning nendelt maha keeramised paremini ja arusaadavamalt tähistatud. Erinevatel avastusretkedel ning kodumaal sõites toimetab navi aga 2D režiimis. Sellises vaates on kogu ümbritsev piirkond ja teedevõrk oluliselt ülevaatlikumalt näha ning kaardile jäävad ka sellised asjad, millest 3D-vaates muidu märkamatult mööda sõidaks.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et 1:100 000 teedeatlas ning Garminis töötavad Regio erinevad kaardi-sisud on suurepärased tööriistad – avardavad kodumaiste kondajate ja matkajate silmaringi ning pakuvad piirkondadest oluliselt parema ja mitmekülgsema ülevaate. Kui aga tulevikuks midagi soovida võiks, siis sooviks seesugust valikulist navikaardi lahendust, kuhu oma äranägemise järgi ise vajalikke infokihte peale saaks laduda.