Naabermaa Läti – nii tuttav, aga samas ka teistmoodi

Regio uus Läti reisijuht tutvustab parimat, mida Lätil on külastajatele pakkuda. Raamatu 17 autorit – nii Eestis elavad lätlased kui ka eestlased, kes Lätiga tihedalt seotud – tutvustavad lugejale Läti kauneimaid paiku, annavad väärt kultuurisoovitusi ja juhatavad reisisõbrad Läti maitseteni. Reisijuhi juhatab sisse Eesti suursaadiku Lätis Arti Hilpuse artikkel, kes kirjutab suure sümpaatia ja lugupidamisega sellest, mis on tema jaoks teinud Läti eriliseks ja jätnud kestvaid muljeid.

Kui eestlane valib reisi sihtkohaks Läti, peavad teda juhtima pisut teised motiivid kui meie puhkusereisijate suurt massi. Naaberriik ei ole koht, kuhu minnakse otsima eksootikat, täielikku kliima- või keskkonnavahetust. See võib pakkuda pigem võrdlusmomente ja äratundmisrõõmu, mõnusat vaheldust ja lõõgastust kui võimalusi millegi päris uue avastamiseks. Lätis ringi vaadates saab eestlane avardada enesetunnetust, kui maast-madalast tuttav ajaloo- ja kultuuripiirkond osutub oma riigi piiridest suuremaks. Lätis ei ole õigupoolest palju asju teisiti, kuid kõik pole ka päris sama – nii nagu naaberkülas elatakse laias laastus sama elu, ent igal perel on siiski oma lugu ja iga vana talukoht koos ümbritseva maastikuga on isikupärane ja kordumatu.

Pole lootustki, et jõuaksin Lätist jutustada kokkuvõtvalt. Pean kirjutama üsna subjektiivselt sellest, mis minu jaoks on teinud selle maa eriliseks ja jätnud kestvaid muljeid, vaikides paljudest kenadest kohtadest, mille huviline leiab heast reisiraamatust nagunii.

Eesti ja Läti rahvaste ajalugu on hiljemalt 13. sajandist peale olnud tihedalt seotud. Sakslastest ja rootslastest valitsejad on me maad kindlalt sidunud Lääne-Euroopa kultuuriruumiga, kuigi see teostus rohkem koloniseerimise vormis ning ilma põlisrahvaste nõusolekut küsimata. Meie kultuurilugu on kulgenud kõrvuti, kuigi me sellest lähemalt palju ei tea, sest kooliprogrammides pole naabrite asja oluliseks peetud. Nii eestlastel kui ka lätlastel on vägevad rahvaluulekogud ja laulupidude traditsioon, aga balti rahvaste mütoloogia on ikkagi teisest taustsüsteemist kui soomeugrilastel ning läti dainad midagi muud kui eesti regivärss. Naabrite ilukirjandust tuntakse vähevõitu, ehkki seda aegade jooksul on üksjagu tõlgitud.

Nii eesti kui ka läti keel on väikesed ja neid, kes vaevunud naaberrahva keele ära õppima, meie seas õige vähe. Lihtsam on omavahel suhtlemiseks kasutada suurte rahvaste keeli, kelle sõna meie maailmajaos parajasti rohkem maksmas on. Siiski tasub enne Lätti sõitmist mõned vajalikud fraasid omandada, sest Läti keeleseadus on põhimõttekindel ja näeb ette, et info olgu esitatud riigikeeles. Eks esmatähtis ongi tagada läti keele kestmine üle aegade, kuigi välismaa ärimehed vahel kurdavad, et nii nad ei saa aru seadustest ega tarbijainfost.

Nii Läti loodus- kui ka kultuurmaastikud on Eestiga küllaltki sarnased. Leidub suuri metsa- ja soodealasid, kus inimtegevuse mõjud pigem taandumas, koos huvipakkuvate loodusparkide, matkaradade ja kaitsealadega. Lätimaa jaguneb kolmeks ajalooliseks piirkonnaks – Vidzeme ehk Läti Liivimaa, Kurzeme ehk Kuramaa ja Latgale –, mida sümboliseerivad kolm tähte Läti Vabariigi vapil. Üldiselt loevad lätlased ka Zemgale omaette piirkonnaks, ehkki see moodustas kaua Kurzemega ühe haldusüksuse. Soovides tundma õppida nende piirkondade rahvakultuuri erijooni, võib läbida mugavasti kiirkursuse Läti Vabaõhumuuseumi (Latvijas etnogrāfi skais brīvdabas muzejs, GPS 56.994910, 24.269391) külastades, mis asub Riia külje all Jugla järve ääres.

Ajalooliste provintside kujunemisel on etendanud olulist osa selged looduslikud piirid. Neist tähtsaim on maad kaheks jagav Daugava ehk Väina jõgi, mis on üle tuhande kilomeetri pikk ja mida on pidanud pühaks nii lätlased kui liivlased. Daugava kaldad on igivana inimasustuse piirkond, kuid suur osa jõe alamjooksust on 20. sajandil hüdroelektrijaamade paisuveega üle ujutatud. Kes soovib kogeda jõe ürgset ilu, peaks ette võtma veematka Daugava loogete looduspargis (Dabas parks „Daugavas loki“) Daugavpilsist ülalpool. Latgale ja Vidzeme piiriks on Aiviekste jõgi ning sellele järgnev soine ja hõredalt asustatud vöönd.

Ka Läti on tuhande järve maa ning nende kõrgeimad künkad küündivad pea sama kõrgele kui Eestis. Igal Läti suurpiirkonnal on omad kõrgustikud, mida on hellitavalt kutsutud Liivimaa, Kuramaa ja Latgale Šveitsiks. Võrreldes Lõuna-Eesti rahutute kuppelmaastikega on need enamasti lainjamad ja avaramad, kus kõrgemalt kohalt võib avaneda mitmekümne kilomeetri kaugusele üle metsade ja madalike meeliülendav vaade, mis lausa sunnib teelist vahepeatust tegema.

Vidzeme


Sõna-sõnalt tähendab Vidzeme „keskmaad“ ja see piirkond on looduslikult ja kultuuriliselt Eestile kõige lähedasem. See seletub ka asjaoluga, et pikka aega moodustasid Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti ühise Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias, mis tänapäeva mõistes oli tähtis tõmbekeskus. Riias tekkis mitmetuhandeline eesti kogukond, mis enne I maailmasõda oli üsna edukal järjel. Mõnusat lugemist selle Liivimaa kuldse ajastu kohta pakuvad August Kitzbergi ja Karl August Hindrey noorpõlvemälestused. Hilisemal ajal on Läti eestlaskond tasahaaval kokku kuivanud ja noored organiseerivad tänapäeval oma elu teisiti. Lätis äri ajamiseks ei pea eestlane täna tingimata kohapeal elama – piisab, kui mänedžer või müügijuht sõidab korra nädalas Lätis asuvad ettevõtted läbi. Kunagine suure ja esindusliku saaliga Eesti Seltsi maja Riia Āgenskalnsi linnajaos kuulub praegu rohkem šokiturismi valdkonda. Aga on ka helgemaid näiteid: Alūksnes on kunagisse Eesti haridusseltsi koolimajja tublisti investeeritud ja seal asub nüüd peen hotell Bahnhofs.

Vidzemes asub Läti vanim ja tuntuim Gauja rahvuspark (Gaujas Nacionālais parks), mis kattub enam-vähem Liivimaa Šveitsiga. Olles käinud seal ekskursioonil juba koolilapsena Tartust, on jäänud mulje, et lähemat tutvustust see eestlasele ei vaja, aga muidugi tasub ära näha Gauja ehk Koiva jõe järsuveeruline ürgorg rohkete liivakivipaljanditega, mis eriti kaunis sügisvärvides. Paadimatkajate seas on hinnas ka Gauja lisajõed Amata ja Brasla. Külastust väärivad liivlaste vanema Kaupo linnus Turaidas (GPS 57.186616, 24.845572) ning Cēsise ehk Võnnu ordulinnus (GPS 57.163241, 24.852967), kunagine Liivimaa ordumeistri residents, koos hilisemas mõisa härrastemajas, nn Uues lossis asuva muuseumiga. Samuti meie Vabadussõja legendaarsed lahingukohad, mille peamonument asub Võnnu keskväljakul ning mälestuskive veel mitmel pool ümbruskonnas läti- ja eestikeelsete kirjadega. Kes peaks neis paigus veel seisatama ja meenutama, kui mitte Eestist tulnud rändur.

SILD ÜLE GAUJA (KOIVA) JÕE SIGULDAS, TAAMAL TURAIDA LINNUS

Lugu jätkub…

Edasi saab lugeda Läti reisijuhist.

Veel postitusi

Lehed langevad. Kuhu minna lehesadu vaatama?

Kohe algab sügise kõige ilusam aeg – lehtede langemine. Mõni aasta saab seda päris pikalt vaadata, vahel lõpetab kiire külm selle vaatemängu kähku. Praegu on veel ilm soe, aga mets kisub vaikselt ikkagi värviliseks. Nii et paras aeg on valmis vaadata, kuhu oma kuldse sügise retk teha. Sinna, kus on suured puud ja värvikamad lehed … Vaata lähemalt

Maiasmoka atlas nüüd müügil e-raamatuna

MAIASMOKA ATLAS, Regio kaardimeistrite poolt loodud üks eriti magus teos on nüüd poodides müügil e-raamatuna ja paberversioon on saadaval eriti soodsa hinnaga. Atlasesse on kaardistatud suure hulga erinevate maade komme ja maiustusi. Kaasa teevad sellised suurused nagu Belgia šokolaadid, Mozarti kuulid Austriast, Läti Kārumsi kohuke, tiramisu ja Pavlova kook, Kinderi üllatusmuna, söödavad putukad, komm nimega … Vaata lähemalt

Maismaarotina lõunasse ehk Lätti ja Leetu sisemaad pidi

Kui eelmine kord oli blogis juttu Läti ja Leedu ranniku avastamisest, siis nüüd kulgeme lõunasse merest kauge kaarega eemal. Sisemaad pidi võib muidugi oma Baltimaade turneelt tagasi tulla ka juhul, kui kaugele lõunasse on mereäärset teed mööda kohale mindud – siis tuleb see teekond siin lihtsalt teistpidi lahti harutada ja alustada Leedust. Selleks et seekordne reis … Vaata lähemalt