Eelmisel nädalavahetusel postitas Eesti Sirgjoonejooksjate Liit Facebooki teate, et Eestis on ühel spordialal taas sündinud maailmarekord. See on küll esialgu mitteametlik, sest sirgjoonejooksul pole ametlikke rekordi registreerijaid, arvestatakse lihtsalt seda, et Rootsi senine rekord sai kindlalt purustatud.

Sirgjoonejooksu maailmarekordina lähevad kirja ainult need tulemused, mis tehtud kaardi ja kompassiga, ilma GPSi abita. Sirgjoonest võib kõrvale kalduda mõlemale poole vaid kuni 100 meetrit. Kui mõni looduslik takistus tekib täpselt sirgel, peab sellest mööduma, nii et sirgjoonejooksule eelneb tavaliselt väga pikk ja põhjalik teekonna planeerimine täpsetel kaartidel.

ESLi FB-lehel kirjutatakse, et kogu teadmine eelmisest kehtivast maailmarekordist pärineb aastatagusest uudisest, kus kuulutati, et Rootsis parandati kolm korda järjest maailmarekordit ja tipptulemus jäi 47,2 km juurde. Kust see üldse võeti, et maailmarekord sellega purustati, pole teada.

Eesti maastikul ei ole üldsegi lihtne 58,2 km mööda sirget kulgeda. Iseenesest on kevadine maastik kohati lihtsam, sest võsa pole veel lehes ja rohi ei ole rinnuni, kuid kraavid-ojad on praegu rohkemgi vett täis kui südasuvel. Sirgjoonejooksjad üritavadki valida selliseid sirgeid, kus poleks suuri ületamatuid veekogusid, suletud eravaldusi ja kiirevoolulisi raskesti ujutavaid jõgesid. Veekogu on muidugi ebamugav ka sellepärast, et riided-jalanõud saavad märjaks ja nii tuleb edasi joosta. Eravaldused võivad aga teinekord saada lõplikuks takistuseks, mis ei luba 100 meetri sisse jäävat kõrvalepõiget teha. Maailmameistrid kirjeldasid Facebookis, et paar korda tuligi küsida sõbralikelt maaomanikelt läbipääsuluba, mis ka anti.

Tegelikult läbiti laupäeval isegi enam kui 60 kilomeetrit, aga hiljem kontrollides selgus, et mõned viimased kilomeetrid ei läinud enam arvesse. Ületati viis suuremat jõge ja lugematu arv kraave. Rapla- Harjumaa metsad on väga raskesti läbitavad ka praegusel aastaajal. 

Timmo Tammemäe ja Sander Linnus üritasid juba aasta tagasi 24. aprillil maailmarekordit, kuid toona jäi see püstitamata, kuna samas kandis Pakri poolsaarelt Harjumaal Pirguni Raplamaal mööda sirget joostes selgus hiljem, et Ääsmäe kandis kalduti siiski korraks enam kui 100 meetrit kõrvale. 

Kui teekonnaks on sirgjoon

Regio reisijuhis „Matkame Eestis” tutvustas harrastussportlane Olle Rõuk sirgjoonejooksu kui huvitavat võimalust Eesti maastikku avastada. Muidugi ei pea sirget nii tõsiselt ette võtma kui maailmarekordi üritajad. Sel viisil on alati hea oma kaarditundmise oskusi testida ning liikuda vanal heal kaardi ja kompassi meetodil. 

Eelmisel kevadel oli Olle Rõugu sõnul suur sirgjoonejooksu avastamise kevad, kuna eriolukorra tõttu ei saanud end muudel spordivõistlustel proovile panna. Eesti joonistati sirgeid täis. 

Tihedas võsas või soomülkas on sirgjoonejooks väga aeglane, paar-kolm kilomeetrit tunnis. Aga aeg polegi oluline – kirja läheb vaid teepikkus, mitte läbimiseks kulunud tunnid. Eelmisel kevadel toimunud Eesti meistrivõistlustel sirgjoonejooksus läbiti põhiliselt raiesmikke, võsasid, soid, rabasid ja põlde. Sirge ongi parim läbilõige Eesti mitmekesisest maastikust ja loodusest. 

Vaata sirgjoonejooksu ja muude põnevate matkamisvõimaluste kohta ka Regio reisijuhist „Matkame Eestis”.

Fotod: erakogu, Piibe Tammemäe