Tartu tähtsad rajad

Kui Eesti Draamateatris lavastati Michel Houellebeqci romaani „Kaart ja territoorium“ dramatiseering (2017), siis palusin Eesti silmapaistvalt kartograafia edendajalt Leida Lepikult intervjuu teatri blogisse. Oleme korporatsioonikaaslased: Leida oli organisatsiooni taasasutajate hulgas, niipea kui see Eesti vabanemistuultes võimalikuks osutus (1989), ja mina tookord peatne liituja. Leida kirjutas siis „Kaardi ja territooriumi“ lavastuse saateks paljude oluliste mõtete hulgas sedagi, et kaart võib olla disainielement ja seda saab tänapäeval kanda mis tahes materjalile. Regio ongi kaartidega kaunistanud palju ägedaid interjööre ja esemeid – või oleks ilmselt õigem öelda, et need on saanud eriliselt tähenduslikuks tänu kaartidele, mis kannavad sõnumit ja jutustavad lugusid, ja mõistagi on ka dekoratiivsed ja omapärased.

Proovin savile kanda kaardi!


Paar aastat tagasi otsustasin oma vana armastuse keraamikaga süvenenumalt tegeleda ja läksin Vana-Vigala Tehnika ja Teeninduskooli seda õppima. Kui seal oli üheks teemaks printeritrükk, siis kohe „klikkis“: proovin savile kanda kaardi!

Millest alustada? Muidugi kaardist. Mis oleks minu jaoks tähenduslik kaart, selline, mille puhul loen kujutisest välja selle taga leiduvate maastike ja paikade lood, emotsioonid, inimesed, mälestused? Eh, nostalgia vastu ei saa: valisin Tartu, kus elasin esimese poole oma elust. Tartus omakorda tollase kodukandi Tähtvere, mille funktsionalistliku loogikaga tänavatevõrk on kaardil sama elegantne nagu see linnaosa on tegelikkuseski. Tartus on veel palju tähtsaid paiku, kus koos oldud perega ja sõpradega… Sel 2022. aasta kevadel, kui printeritrükki proovima asusin, lahkus Leida meie hulgast. Savile kaardi kandmise mõte sai inspiratsiooni Leidast ja otsustasin siis, et valin hoopis mõned temaga seostuvad tähtsad Tartu rajad. Savile kantav kaart pidi jutustama ühest tähendusi tulvil territooriumist ehk Tartu südalinna radadest ja paikadest, sedakaudu ka seal liikunud inimestest, räägitud lugudest, peetud plaanidest, läbi elatud tunnetest. Ja ühest paljude kaaslaste ja ka minu jaoks tähtsast teede ristumispunktist, kokkusaamiskohast Leida juures.

Kust aga selline kaart saada? Pöördusin Regio kaardimeistri Triin Tarre poole, kes oli lahkesti nõus aitama ja tema valmistatud kaart tuli välja väga kaunis ja jutukas – aina naudi, kui vaid oskad kõike välja lugeda! Minu üldisest mõttest meisterdas Triin klaari ja täpse kaardi, millel pilte, sümboleid, ja ainult üks tähendusrikas majanumber, Filosoofi 16.

Regio kartograaf Triin Tarre ning Ene Paaver keraamilisi taldrikuid imetlemas.

Paberilt savile

Selgub, et printeritrükiks tarvilikud vanaaegsed (kas ei kõla uskumatult – tegelikult ju alles kümmekond aastat tagasi kasutusel olnud!) rauarikka tahmaga printerid on saanud harulduseks.
Keraamik Ene Tapferilt, kes ise printeritrükki teeb ja õpetab, oli siiski võimalik tellida kaardi väljatrükk. Targu palusin neid teha mitu.

Vasakul kaardi väljatrükk kilel, parempoolsel fotol savilehe rullimine.

Rullisin savilehe lahti ja lõikasin taldrikusuuruse ketta välja, arvestades, et 20 cm läbimõõduga kaart kataks põhja ning ääred jääks vabaks.

Kujutis on trükitud kilele, mis on tihedalt liimunud vastu paberit. Paberit leotatakse pisut vees ja kui kile on paberilt lahti löönud, nihutatakse kile ettevaatlikult saviesemele.

Kile nihutamine paberilt savile.
Kile nihutamine paberilt savile.

Üks katsetus läks aia taha, sest kiirustasin – kile ei olnud piisavalt lahti ligunenud ja läks paberilt maha libistamise käigus kortsu. Teine katse läks sinnasamasse, sest savile kantud kile alla olid jäänud õhumullid (kes on laste õpikutele-töövihikutele kleepuvat ümbriskilet pannud, kujutab hästi ette, kuidas see juhtub ja kuidas välja näeb) ja kilet pehme silikoonist tööriistaga siludes, õhumulle ääre poole nihutades vigastasin kilet.

… kolmas, neljas, viies katse

Kolmas, neljas ja viies katse õnnestusid hästi, kile istus savil sileda ja veatuna. Need kolm taldrikut läksid ettepõletusse.

Savi tuleb nimelt kaks korda põletada – ettepõletus toimub (kõrgkuumussavi puhul) temperatuuril 900˚ C ja glasuurpõletus üldiselt 1260˚ C. Ettepõletuses põleb rauarikas tahm savile, kile põleb aga lihtsalt ära.

Üks ettepõletusest tulnud taldrik nägi väga kurb välja: kaart näha vaid laiguti (foto all vasakul). Seda oli tegelikult oodata. Olin kile pannud toorele savile liiga vara: savi tõmbub kuivades kokku, kile aga mitte, see lõi savipinnalt lahti (parempoolne foto) ja õhumullide tõttu põles ahjus lihtsalt ära, ilma et pilt oleks nende kohtade pealt savile jõudnud.

Üks ebaõnnestumise võimalus: kui õhumullid jäävad kile alla, põleb kile ettepõletuses koos pildiga lihtsalt ära ja kujutis ei jõua savile.

Proovisin siiski, mis sest välja tuleb, kui katan paljaks jäänud kohad teise glasuuriga (vasakpoolne foto allpool) – aga poolikust asjast tuleb ikka … poolik asi.

Teisel taldrikul oli samuti väikesi vigastusi ehk kaart kohati hägune, kuid enamik siiski selge. Ja kolmas taldrik õnnestus kõige paremini! Kaart oli selge, isegi kui mõni väike koht pisut udusem (parempoolne foto).

Vasakul: lipp lipi peal, lapp lapi peal. Paremal: läks korda!

Pritsisin ettepõletatud taldrikuid, millele kaart juba peale põlenud, läbipaistva siidmati glasuuriga ja pärast kõrgkuumuspõletust tulid need välja nii nagu peab: loetavad, selge graafilise joonise ja sileda toidukindla pealispinnaga. Üks neist taldrikutest läks kingituseks Leida kodumaja praegustele asukatele.

Savile põletatud kaart on selgesti loetav.

Ja veel üks katsetus…

Tahtsin aga veelkord proovida ja tellisin Triinu tehtud kaardifailist veel mõned kiled. Olin Vana-Vigala kooli praktikal Tallinnas Asuurkeraamika tornis, kus minu juhendaja Aigi Orav soovitas proovida kile kandmist ettepõletatud, mitte toorele savile. Nutikas võte: savi on põletuse käigus juba palju kokku tõmbunud ega liigu enam teises rütmis kui kile. Pärast ettepõletust panin kaardiga kile savile, taldrik käis ära ka kõrgkuumuses ja tulemus oli väga hea – roostepruuni karva, väga selge, vigadeta kaart! Seejärel pritsisin taldrikut läbipaistva mati glasuuriga ja see käis veelkord põletuses. Suurepärasest jäi puudu see, et mati glasuuriga ei jäänud pealispind ehk küllalt sile. Ilus ja kasutatav aga igal juhul.

Jälle ilus tulemus – roostepruuni karva, väga selge, vigadeta kaart.

Ja veel üks katsetus: pärast ettepõletust katsin taldriku Kama-nimelise glasuuri (kergelt kreemikas hele ja ühtlaselt kattev glasuur) õhukese kihiga ning panin kile glasuurile. Kõrgkuumuspõletuses sulas rauarikas tahm pisut glasuurikihi sisse ja kaart jäi terve ja loetav, kuid kollakas-hele. Pealispind jäi väga sile.

Erinevad tulemused erinevate glasuurimisvõtetega.

Taldriku ümber koondub elu

Leida Lepikul oli õigus – jah, kaarti saab muidugi kanda ka keraamikale. Nagu iga käsitöö puhul nõuab see häid materjale ja oskajat tegijat ehk tegelikult harjutamist. Savist saab teha lõpmata palju vorme ja küllap paljudele neist saab kanda ka kaarti. Kumerale pinnale oleks seda minu kasutatud tehnikaga siiski keeruline kanda. Valisin seetõttu siledapinnalise tarbeeseme taldriku. Aga seda mitte ainult tehnilisel põhjusel.

Taldriku ümber koondub elu. Seltskonnad kogunevad laua äärde argipäevaõhtut veetma või pidu pidama ja millised ka oleksid laua katmise võimalused ja tuju, teenib taldrik ikka ustavalt neid, kes tema ümber koondunud. Taldriku peale võib käest ära panna igapäeva-pudipadi. See võib kaua kuskil silma alt ära olla, teise peresse päranduda ja siis äkki ette sattudes kampa tulla ja inimesi üllatada. Ja kui sel taldrikul on Tartu kaart, siis leidub Eestis igal juhul ka neid, kellele see on oluline ülikoolilinn ning kes tuttavaid kohti ära tunnevad ja mõistatavad, et miks on siin ainus majanumber just Filosoofi 16.

Alati tullakse laua ümber kokku ja leitakse midagi taldrikule. Alati käib keegi Tartus mööda vanu ja uusi tähtsaid radu ja loob oma tundelist, mõttelist ja uute tehniliste võimaluste kohast kaarti.


Fotod: Ene Paaver

Veel postitusi

Tartu linnamüüril kolamas

Kõik algas sellest, et mu pojal Kaarlil (11) on ajaloohuvi ja lisaks meeldib talle matkata. Ühes varasemas postituses on kirjas, kuidas me vallutasime eelmisel koroonakevadel Haanjas 100 mäetippu (tänaseks on neid 110). Praegu on meil aga käsil RMK Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee, mitte küll kohe ja korraga, vaid juppidena, sest koolis tuleb ka ikka arvuti vahendusel käia … Vaata lähemalt

GPS-kunst, kass

Joonistaks liikudes midagi – teeks näiteks GPSi kunsti!

Regio reisijuhis „Matkame Eestis” on muu hulgas juttu põnevast GPSi kunstist ehk liikumisest niimoodi, et teekonnast tekib kaardile mõni huvitav pilt.  Kuna reisijuhis on mainitud, et matkata võib näiteks kassi- või jänesekujulisel marsruudil, siis võtsimegi ette kassi. Esialgu oli küll plaanis jänes, sest matk toimus lihavõttepühade ajal, kuid maastik võib siiski GPSi kunstile oma piiranguid … Vaata lähemalt

Haanja

Kus saab suusatada?

Tänavu on suusalumi Eestis eriti varakult maha sadanud. Võiks öelda, et suusatamine on meie rahvusspordiala, kuid viimaste aastate valguses on see siiski nii ilma kui ka muude asjaolude tõttu vähem populaarne. Teisalt muudab suusaspordi harrastamise huvitavaks just see, et seda saab teha vaid ühel aastaajal ja siis tuleb ka loota, et talvele kohaselt taevast ikka … Vaata lähemalt