Pärast Haanjas vallutatud 100 tippu hakkas meil peas idanema mõte külastada naabrite mäetippe. Tegutsema pani aga oodatust varem hoopis muu põhjus.

Nimelt saabusime Slovakkiast purilennuvõistlustelt ja meie pere mäetipueksperdi Kaarli soovi arvestades liikusime Leedust Lätti sellist trajektoori mööda, et Gaizinkalns jääks tee peale. Sinna jõudmiseks tuli meil läbida päris hea hulk kilomeetreid trepis kruusateid automaja ja sõiduautoga, mille taga järelkärus purilennuk. Gaizinkalnsile lähenesime pika käru pärast suusakeskuse poolt, mis asub põhjanõlval, aga sinna saab ka idast ja siis satud eraldi parklasse, mis on mõeldud ainult mäe imetlejatele.

Mägi ise näeb välja nagu kahe küüruga kaamel. Suusakeskuse põhinõlvalt avanevad ilusad vaated. Tipuni saab sealt liikuda mööda heinamaad, kuhu ulatuvad puudest vabastatud suusarajad ja kus saab ka natuke ümbrust vaadata. Tipp on suhteliselt lame ja lai ning väga palju sealt näha ei ole. Infotahvlilt on tore lugeda kahe Eestiga seotud teadlase, Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Carl Friedrich Tenner’i ning Struve meridiaanikaar’e „Gaissa-kalnsi“ punkti kohta.

Läti kõrgeim punkt võetud, ostsime suusakeskuse kohvikust jäätist ja asusime Eesti poole teele. Olime aga juba tükk maad sõitnud, kui selgus, et Kaarel unustas oma telefoni kohvikusse.

Poola läbimise pärast jäime eneseisolatsiooni, seega hakkasime kiiresti teistegi tippude kohta infot otsima. Tunnistan ausalt, et head reljeefiga kaarti ma üles ei leidnudki. Kõige informatiivsem oli kaart lehel https://peakery.com – printisin selle välja ja kleepisin endale kokku ka ekspeditsioonikaardi. Telefonis oli mul LVM Geo rakendus, mis aitas määrata oma asukohta tipu suhtes. Nii et tuli kohale minna ja vaadata seal, kuidas ja kust tipu poole sammuma hakata.

Olime ennast küll ette valmistanud rohkemate tippude vallutamiseks, aga jõudsime võtta järgmised: Bolēnu kalns 282,5m, Abrienas kalns 287,3m, Gožu kalns 270m, Dravēnu kalns 283m, Sirdskalns 296,8m, Kaļvu kalns 274,5m, Boķu kalns 276,8m, Ķelēnu kalns 283,4m, Svētais kalns 259,5m, Laktas kalns 250,4m, Egļu kalns 267,5m, Bākūžu kalns 272,4m, Ādmiņu kalns 269,5m ja juba mainitud Gaiziņkalns 311,9m.

Tipud asuvad üksteisest kaugemal kui Haanjas. Tegime kuni kolm tippu korraga ja siis pidime natuke jälle autoga sõitma. Tuleb arvestada, et tegu on põhiliselt kruusateedega. Inimesi me peaaegu ei näinudki, küll aga palju lehmi. Kuna piirkonnas on mitu suusakeskust, siis arvatavasti on siin talvel vilgas elu, ent meie reisi ajal polnud neis ilusates majades hingelistki (https://www.viesurakalns.lv/). Nägime ka päris mitut kenasti korda tehtud vana maja. Üks neist tundus olevat külalistemaja: https://www.viesurakalns.lv/guest-house. Majutusasutusena (http://gaizinstars.lv/) tundus olevat korda tehtud üks vana koolimaja, mille parklast asutasimegi ennast Abrienas’e mäele. Maja juures polnud mingit liikumist peale aknal oleva perenaise ja hoovis jooksvate koerte.

Kolmel mäel jäi tipust natuke puudu, sest kaks neist oli elektrikarjusega piiratud (Laktas kalns, Bolēnu kalns) ja lehmade valve all ning ühe juures (Ķelēnu kalns) olid nii karmid keelumärgid, et pöörasime otsa ringi.

Kaarli ja minu lemmikmäeks osutus Bākūžu kalns selle ilusa vaate pärast. Sirdskalns’i, Läti kõrguselt teise mäe nõlval vaatega orule paikneb väga korralik loomade pildistamise ja vaatlemise torn. Võti on ukse ees ja sees on ka mõned fliisid. All orus on loomade söödaplats, meie saabudes askeldas seal ringi ka kolm sookurge.

Võileib tuleb endal kaasa võtta, sest ühtegi töötavat söögikohta me augusti laupäeval lähedusest ei leidnud. Isegi Gaizinkalnsi suusakeskuse kohvik oli kinni, aga telefoni saime kätte. Tagasiteel tegime söögipausi Vecpiebalgas restoranis Ūdensroze

Päris tore seiklus oli, soovitan teilegi!

Sügisel aga jätkame järgmiste Eesti tippudega.