Maismaarotina lõunasse ehk Lätti ja Leetu sisemaad pidi

Kui eelmine kord oli blogis juttu Läti ja Leedu ranniku avastamisest, siis nüüd kulgeme lõunasse merest kauge kaarega eemal. Sisemaad pidi võib muidugi oma Baltimaade turneelt tagasi tulla ka juhul, kui kaugele lõunasse on mereäärset teed mööda kohale mindud – siis tuleb see teekond siin lihtsalt teistpidi lahti harutada ja alustada Leedust.

Selleks et seekordne reis alguses liiga Tallinna- ja Pärnu-keskne poleks, alustame hoopis kaugemalt kagust, kuhu liikudes on põhjast ja läänest tulijatel hea korraks Tartust või Viljandist läbi põigata. Välisreisi soojenduseks võib ju võtta päeva või paar Tartu-, Põlva-, Võru- ja Setomaal, mis on südasuvel kindlasti soojemad ja rahulikumad kui karmid ja rahvarohked rannikuäärsed maakonnad meretuule, vihmahoogude ja Tallinnast tulnud seiklejatega.

Kust ületada piir? Kolm soovitust

Kui oled kaldunud mulkide kanti (muide, legend mulkide nimetuse lätikeelsest päritolust ei vastavat siiski tõele), siis on hea mõte ületada piir näiteks Laatre või hoopis Lilli kandis (tulles Karksi-Nuia poolt). Esimene suurem linn, mis on aga tegelikult mõnus suvine väikelinn teel teisel pool piiri, on Rūjiena ehk Ruhja, selline Räpina-taoline keskus. Tõeline üllatus võib Eesti turiste tabada mõnes kohalikus poes või söögikohas, kus selgub, et müüja saab väga hästi aru, millest nad omavahel leti ees räägivad. Mõni müüja vastab isegi sulaselges eesti keeles. Eesti inimestega ollakse piirilähedases linnas harjutud ja nii ühel kui teisel pool on sageli kauplusesildidki kahes keeles, teenindus samamoodi.

Mida sealt poodidest kaasa osta? Võiks proovida juba nõukaajast kuulsat Ruhja vahvlijäätist ja Liepkalnis küpsetatakse ka käsitööleiba kohalike talunike toorainest.

Paarikümne kilomeetri kaugusel lääne pool asub raskesti meeldejääva nimega paik Mazsalaca (maakeeli Väike-Salatsi), mis on tuntud hiiglaslike liivakivipaljandite poolest Salatsi jõe ääres.

Salatsi jõe ääres

Piiri võib ületada ka Valga-Valka kaksiklinnas. Siis on hea võtta suund otse Valmierasse. Väikese kõrvalepõike saab teha Valmiermuižasse, kus paikneb tuntud õlle- ja limonaaditehas. Mõisakompleks ise on samuti vaatamist väärt.

Valmieras aga on tegemist palju. See on Vidzeme suurim linn ja tuntumad vaatamisväärsused on ordulossi varemed ning suur Valmiera Püha Simoni kirik, mille tornist avaneb vaade kogu rohelisele ümbrusele.

Valmiera

Valmiera on Gauja jõe ääres ja seal toimib omapärane transpordiliik – jõetramm. Sellega saab 45 minuti jooksul ülevaate linna tähtsamatest vaatamisväärsustest jõe poolt. Jõel on järsud, kohati 10–15 meetri kõrgused kaldad.

Kolmas koht, kust on hea Lätti siseneda, on juba päris kagus, Muratis ajaloolise Riia–Pihkva kivitee kaudu, mis nüüd on muidugi lai ja sile magistraal.

Muratist võib üsna kiirelt jõuda Läti külmapoolusele Aluksnesse. Maaliline linn järve kaldal on suvel soe ja mõnus, sest sisemaine kliima ongi talvel tavalisest külmem ja suvel soojem kui näiteks vahetult mere ääres.

Aluksnes külasta kindlasti kohalikku restaureeritud Vietinghoffide perekonna uut ja vana mõisahoonet, mõisaparki ja samuti linnatänavaid, mida ääristavad väikesed hubased kahekorruselised majakesed. Järve ääres on veel vana paadikuuride kompleks.

Üks atraktsioon, mida Alusknes võiks proovida, on sõit kitsarööpmelise raudteega Aluksne–Gulbene liinil. Rong kulgeb küll aeglaselt, aga laseb nautida ümbrust ja omapärast interjööri. Banitis ehk 33-kilomeetrine Gulbene–Aluksne raudtee on haruldane veel selle poolest, et lisaks turistide sõidutamisele on see kasutusel tavalise kohaliku transpordina.

Kuna olukord riikides muutub praegu koroonaviiruse pärast päris kiiresti, lausa päevade ja tundidega, siis jälgi kindlasti uudiseid, kuidas mõjutavad reisimist Gulbene piirkonnas võimalikud uued koroonapiirangud.

Põhjapoolse Läti klassika – Sigulda ja Cesis

Igas riigis on oma (mägine) koht, mida kutsutakse selle maa Šveitsiks. Lätis on selle tiitli ära teeninud Gauja rahvuspargis asuv Sigulda Gauja jõe kõrgetel kallastel. Sarnasust kindlasti on.

Kui nõukaajal olid põhilised suveniirid Siguldast pärit mustrilised puidust jalutuskepid, mida jagati järskudel nõlvadel kõndijatele juba 19. sajandil, siis nüüd leiab sealt ka väga moodsaid atraktsioone, ehkki n-ö vana hea on ka muidugi alles.

Uutest asjadest võiksid proovida kosmonaudi elu Aerodiumil. See on vertikaalne tuuletunnel, kus saab justkui kaaluta olekus õhus hõljuda.

Rippraudtee

Kui tahad õhus ühe koha peal hõljumisele lisaks ka kaabli otsas rippuda, siis tegutseb seal siiani möödunud sajandist pärit rippraudtee üle Gauja jõe. Selle peale saab kohe üsna Sigulda kesklinnast, aga ilmselt tuleb võtta edasi-tagasipilet, sest teisel pool jõge on vähe teha.

Turaida

Teisel pool jõge, küll pisut eemal, asub veel üks Läti klassika või sümbol, mida peaaegu kõik teavad – Turaida loss. Sellist suurt kindluse tüüpi lossi meil Eestis nii hästi säilinuna polegi, lisaks kõrgub see kaunis paigas mäe otsas jõe kaldal.

Siguldas tutvustavad lätlased uhkusega oma bobikelgurada, mis on üks lätlaste rikkaliku medalisaagi põhjusi taliolümpialt. Nimelt pidid lõunanaabrid olema maailmas enim taliolümpia medaleid koju toonud rahvas nende suhtarvu poolest elaniku kohta.

Cesis laiub samuti Gauja jõe kaldal ja sealt saab alustada maalilist jõematka. Lisaks on mäe otsas järjekordne uhke keskaegne loss. Hästi säilinud keskaegses vanalinnas leiab mitmeid häid söögikohti, seega tasub planeerida mõni söögipaus just sinnakanti.

Leedu – head teed ja suursugused linnad

Leedus, mille läänerannikust me juba rääkisime, on sisemaal väga mugav kulgeda ühest linnast teise kiiretel ja headel magistraalidel. Autoturist tunneb end seal juba peaaegu nagu Saksamaal.

Kui Kaunase loss ning jalakäijate peatänav vaadatud, oled mööda kiireid maanteid pealinnas Vilniuses juba tunni ajaga. Aga mõistlik oleks mitte kohe kohale kihutada, vaid mõni põnev peatus ikka teha.

Sel marsruudil on vähemalt paar kohustuslikku vaatamisväärsust.

Vabaõhumuuseum

Kõigepealt Leedu vabaõhumuuseum – see on tõeliselt hiiglaslik. Koguni nii suur, et sinna autoga või ekskursioonibussiga sisse sõita ja pikalt eri ajastute külade vahel liigelda. Rumšiškėsse, kus see muuseum asub, saab Kaunase–Vilniuse maanteelt vaid väikese kõrvalepõikena 80 km enne Vilniust. Erinevalt meie Rocca al Mare vabaõhumuuseumist on seal lisaks talumajadele näha üsna ülevaatlik linnamajade ekspositsioon. Selleks on ehitatud väike linnaväljak. Majades ja külades kasvatatakse loomi ja elatakse mõnes kohas ajastu näidiselu.

Trakai

Vähem kui 30 km enne Vilniust tuleks teha järgmine väga oluline mahapööre magistraalilt, sest teele jääb ju Trakai. See on loss järvesaarel, kus kunagi elasid Leedu valitsejad. Loss on suur ja ekspositsioon rikkalik, nii et aega võib järvesaarel palju kuluda. Kui aega aga siiski üle jääb, siis kohe järve kaldal on rannapromenaad uskumatult eriilmeliste ja meie jaoks päris odavate söögikohtade, suveniiripoodide ja meelelahutusasutustega. Enne Vilniust võib siin kiiresti oma päevaeelarve ära kulutada.

Leetu reisides võta igaks juhuks kaasa näomaskide tagavara poes käimiseks, sest sealne valitsus plaanib taaskehtestada maskide kandmise nõude kauplustes ja ühissõidukites, et aeglustada koroonaviiruse levikut.

Baltimaade teejuhid

Baltimaade teedeatlase Lätis ja Leedus kulgemiseks leiad siit, Eesti, Läti ja Leedu maanteede kaardi siit ja kui tahad Läti mõisatega põhjalikumalt eraldi tutvuda, siis selleks on olemas voldik „Läti mõisad ja lossid”. Lastega reisides on aga heaks abiliseks kõiki kolme Balti riiki kattev Lotte atlas.

Veel postitusi

Haarav, klassikalise ülesehitusega ajalooline krimisari

Äsja ilmus Regiolt uus krimiromaan „Patune Budapest“. Tegu on Ungari kirjaniku Vilmos Kondori viieosalise krimisarja “Budapest noir” teise raamatuga. Klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirja pandud ajalooline krimisari viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti. Sarja esimene raamat, eelmisel aastal ka eesti keeles ilmunud ja lugejate poolt soojalt vastu võetud “Budapest noir” on viimaste aastakümnete kõige populaarsem … Vaata lähemalt

Ekspeditsioon Läti kõrgematele tippudele

Pärast Haanjas vallutatud 100 tippu hakkas meil peas idanema mõte külastada naabrite mäetippe. Tegutsema pani aga oodatust varem hoopis muu põhjus. Nimelt saabusime Slovakkiast purilennuvõistlustelt ja meie pere mäetipueksperdi Kaarli soovi arvestades liikusime Leedust Lätti sellist trajektoori mööda, et Gaizinkalns jääks tee peale. Sinna jõudmiseks tuli meil läbida päris hea hulk kilomeetreid trepis kruusateid automaja … Vaata lähemalt

Mööda rannikut Lätti ja Leetu

Koroonajärgses maailmas on praegu kõige turvalisem külla minna lõunanaabritele. Kui hakata liikuma lõunasse mööda rannikut, siis Lätist ja Leedust jätkub kasvõi terve puhkuse sisustamiseks. Jõudnud Via Baltica maanteed või mereäärsemat rannikuteed pidi Läti piirile, võid üsna kindel olla, et kuni Kaliningradi oblasti piirini kaugel lõunas on kogu aeg läheduses ujutavaid liivarandu ja mõnusaid rannaäärseid puhkuselinnu. … Vaata lähemalt