Eesti pruulikojad kaardil

Veel kümmekond aastat tagasi oli Eesti õlleturg peamiselt jaotunud kahe suure ja mõne väiksema õlletehase vahel, aga sajandivahetuse paiku jõudis maailmas alanud väikepruulikodade võidukäik kiiresti ka siia. Nüüdseks on mitu väikepruulikoda kasvanud juba arvestava suurusega õlletehaseks, mille tooteid võib leida suurematestki supermarketitest. 

Õllekaardi idee hakkas idanema mitmel pool välismaal või internetis nähtud õlle (või mõne muu joogi-toidu) geograafilist levikut ilmestavaid kaarte vaadates. Õllekaarte on eelkõige tehtud pikaaegse õlletraditsiooniga piirkondades. Nii leiab internetiavarusest lihtsalt neid näiteks Tšehhi ja Saksamaa kohta. Konkreetsem vorm pruulikodade kaardist hakkas kuju võtma 2021. aasta oktoobris (viinakuul), mil Postimehe sarjas „Viguriga kaardid“ sai proovitud ühele kaardile mahutada kõik kange ja lahja alkoholi tootjad Eestis. Tulenevalt mõõtkavast jäi toonane kaart lihtsaks ja ei võimaldanud esile tuua väikepruulikodade pruulitud õllede pakendite kunstilisi lahendusi. Kuigi ka siinsel kaardil jäävad üksikasjad ilmselt peitu, on siiski näha siltide kunstiline pool või taara valik.

Edasise tõuke kaardi koostamiseks andis aga Twitteris korraldatav kaardihäkaton (#30daysmapchallenge), mille käigus hakkas vormuma juba korralikult kujundatud seinakaart ning toimus info kogumine ja täpsustamine. Esmapilgul lihtne ülesanne koondada info kõigi pruulikodade kohta kaardile osutus siiski parajaks pähkliks. Algandmestikuna kasutasime riiklikku alkoholiregistrit, kus kajastuvad kõik müügiloa saanud õlled. Pidime kahetsusega tõdema, et mitmedki Eesti pruulikojad, millel oli alkoholimüügi luba olemas, on tänaseks tegevuse lõpetanud. Omaette mõtlemiskoht oli õllesordi valik, sest enamikus pruulikodades pruulitakse neid palju. Nii sai subjektiivselt kaardile pandud ehk kõige tuntum õllemark, aga sageli ütlesid Eesti pruulikojad ise, milline mark võiks sinna saada. Tulles pruulikodade geograafia juurde, siis nähtub kaardilt selgelt, et enamik neist on koondunud Tallinna ja selle lähiümbrusesse. Kaardil olevast 45 pruulikojast 18 paiknevad Harjumaal ja neist omakorda kaheksa pealinnas. Kartograafilisel kujutamisel on seesugune pruulikodade tihedus probleemiks ja seetõttu on kõik Tallinna pruulikojad viidud Läänemerele. Siiski leiame pruulikodasid mujaltki, maakondlikus mõttes puudub õllekoda vaid Järvamaalt. 

Koostatud kaart on hea tähis jäädvustamaks Eesti pruulikodade geograafiat 2021. aastal. Milline on väikepruulikodade edasine areng, näitab vaid aeg. Siinset kaarti nõustanud õlleekspert Karmo Tüüri arvates on turul toimunud teatav rahunemine ja ilmselt massilist uute pruulikodade teket me enam ei näe. Naudime siis koos Eesti pruulmeistrite toodangut – loodetavasti on see kaart abiks maitsete ja pruulikodade leidmisel.

Veel postitusi

Seinakaart – ajatu klassika

Elame ajastul, kus kaart võrdub paljude jaoks Google Mapsi või mistahes muu kaardiga , mis telefoniekraanilt või auto armatuurlaualt parajasti vastu vaatab. Kui nüüd küsida, kas seinakaart on tänapäeval üldse vajalik, siis vastus on väga lihtne: jah, on küll.  Seinakaartidel on endiselt palju kasutusviise. Seinakaart on lihtsalt ilus! Väga paljud seinakaardid on lihtsalt niivõrd ilusad! Riputad … Vaata lähemalt

Rahvusatlas EGSi aastaraamatus

Eesti rahvusatlas – geograafide täitunud unistus Autor: Taavi Pae 1936. aasta 5. detsembril aastal kutsub August Tammekann kokku Loodusuurijate Seltsi juurde Eesti kaardistiku ettevalmistava komis-joni. Esimene istung toimus ülikooli Aia (nüüd Vanemuise) tänava õppehoones ning päevakorras oli kaardistiku sisu valiku, ulatuse, välimuse, trükitehnilise külje, koostamise, väljaandmise ning levitamise küsimused. Koosolekule oli kutsutud professorid Heinrich Riikoja, … Vaata lähemalt

Eesti maastikulised üksused Johannes Gabriel Granö

100 aastat Eesti maastikke

Eesti maastike teadusliku liigestusega on tänaseks tegeletud juba saja aasta vältel. Esimese ja põhjapaneva rajoneeringu tegi Tartu Ülikooli soomlasest geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö. 1922. aastal ajakirja Loodus kolmes järjestikuses numbris ilmunud Granö artikkel „Eesti maastikulised üksused“ osutus teedrajavaks nii Eesti maastike liigestuse kui ka uute piirkonnanimede ja terminite osas. See artiklisari on nüüdseks koondatud raamatusse, … Vaata lähemalt