Orienteerumiskaart kui abivahend looduses liikumisel

Kui kuuled kuskil sõna „orienteerumine“, siis võib-olla pelgad seda proovida, sest sul on kujunenud eelarvamus, et tegu on võsas ragistamise ja mudas müttamisega. Tegelikult orienteerud sa iga päev, ise seda endale teadvustamata. Orienteerumisoskusel on meie igapäevaelus oluline roll, et jõuda punktist A punkti B. Selleks tuleb ümbritsevas ruumis langetada otsus, millist teed pidi sa sihtkohta kavatsed jõuda. Omaette teema on, kas sa jõuad ka plaanitult kohale. Autoga sõites ja GPSi kasutades teeb enamasti selle otsuse sinu eest teekonna planeerija, aga kui plaanid minna loodusesse matkama, siis on ainukeseks abivahendiks kaart paberil või telefonis. Nii et orienteerumine ei ole pelgalt spordiala, vaid osa igapäevaelust.

Orienteerumine kui spordiala sai alguse 19. sajandi lõpul Skandinaavias ja selle termini võttis esmakordselt kasutusele Rootsi sõjaväeakadeemia sõjaväetreeningutel – see tähendas nimelt liikumist tundmatul alal kaardi ja kompassi abil. Sealt edasi arenes see juba võistlusspordiks. Kui käsitleda orienteerumist kui probleemülesande lahendamist igapäevasel liikumisel, ulatub selle ajalugu veelgi kaugemale minevikku.

Orienteerumiskaart

Orienteerumiskaart on üks kõige detailsemaid topograafilisi kaarte. Sellele on spetsiaalsete leppemärkidega kantud kõik looduses silmaga eristatavad detailid, mis aitavad kaardil asukohta määrata. Kuna enamasti kasutatakse kaarti suurel kiirusel joostes, siis on oluline, et see oleks võimalikult täpne ja ajakohane. Tavaline kaart on üldjuhul mõõtkavas 1:10 000 või 1:15 000. See tähendab, et ühele sentimeetrile kaardil vastab looduses kas 100 või 150 meetrit. Viimasel ajal populaarsust kogunud sprindi-orienteerumises kasutatakse veelgi detailsemaid 1:4000 või 1:5000 mõõtkavas kaarte. Mõõtkava tundmine aitab looduses liikudes kaugust paremini tunnetada. Kaardile on kantud põhja suunda osutavad jooned, et seda saaks õige nurga alt kasutada. Üldjuhul orienteerumiskaardile kohanimesid kantud ei ole.

Objektid kaardil ja looduses, mille järgi orienteeruda

Orienteerumiskaart on maastiku vähendatud kujutis pealtvaates. Selle mõistmise eelduseks on võime objekte piltlikult ette kujutada. Mida paremini suudad kaardil olevat informatsiooni mõttes ruumiliselt (3D) kujutleda, seda lihtsam on kaardipilti reaalse ümbrusega kokku viia. Selle lihtsustamiseks on hea abivahend kompass. Kui võtad kaardi kätte ning asetad kompassi kaardile, siis pööra ennast senikaua, kuni kompassinõel on paralleelne kaardil olevate joontega. Veendu, et kompassi põhjapoolne nõelaots (üldjuhul punast värvi) osutab kaardi põhjapoolsesse osasse, mitte 180 kraadi asuvasse lõunasse. Vastasel juhul on sul kaart valepidi käes ning kaardipildi sobitamine maastikuga ei õnnestu. Kompasse on erinevaid ning suuna määramise viise on samuti mitmeid. Orienteerumiseks sobilike kompassidega saad tutvuda näiteks Duncani e-poesNäide, kuidas kasutada plaadikompassi, on toodud järgnevas videos:

Järgmine eeldus kaardist arusaamiseks on leppemärkide ja nende värvide tundmine. Selleks et kõik saaksid kaardist ühtemoodi aru, kasutatakse ülemaailmselt ühesuguseid kokkuleppelisi leppemärke. Põhivärve on aga tavakohaselt kaardil kuus: must, pruun, sinine, kollane, roheline ja lilla.

Mustaga märgitakse kaardil kõik majad jm ehitised, metsateed, rajad, sihid, kivid, kaljud, metsa ja lageda ala piirid, inimtekkelised objektid (tornid, loomade söödasõimed).

Pruuniga märgitakse kõik reljeefivormid samakõrgusjoonte abil, lisaks muud maapinnavormid, nagu augud, väikesed lohud, karjäärid. Ka asfaltteed on pruuni värvi.

Sinisega märgitakse kõik suuremal või vähemal määral vesised alad: jõed, järved, allikad, sood, ojad ja kraavid.

Kollasega märgitakse lagedad alad. Kollane jaguneb siin hele- ja tumekollaseks. Esimese puhul on tegu kõrgekasvulise heinamaaga, mis tähendab üldjuhul halvemat läbitavust. Tumekollase puhul on tegu niidetud lageda alaga, kus liikumine on tunduvalt lihtsam.

Roheline viitab taimestiku kasvule metsas ehk selle läbitavusele. Kasutatakse nelja tooni rohelist ja mida tumedam roheline, seda raskemini pääseb metsast läbi ehk tegu on väga tiheda metsaga. Rohelisega tähistatakse ka näiteks üksikud puud ja põõsad. Hästi läbitav mets (nt ilus männimets) on kaardil näidatud valgega.

Lillaga on kaardile kantud orienteerumisrajaga seotud info: kontrollpunktide kohad, nende läbimise järjekord, legend, keelualad jm raja läbimisega seotud informatsioon.

Mitmed objektid või nähtused maastikul on kaardil kajastatud mitut värvi kombineerides. Üks oluline leppemärk, mida iga orienteerumiskaardiga looduses liikuja peab tundma ja austama, on oliivrohelisega tähistatud ala ehk eramaa, kuhu sisenemine on keelatud. Põhjalikuma ülevaate kõigist kaardi leppemärkidest leiad siit. Eesti orienteerumisliidu koduleheküljel leidub ka mitmeid õppematerjale ja videoid, millele tasub kodus laua taga pilk peale visata.

Alusta lihtsamast

Enne metsa minekut tee endale kindlasti selgeks kaardi leppemärgid. Samuti võid uurida mitmesuguseid kaarte orienteerumiskaartide andmebaasis, proovides mõtestada, mida neil kujutatakse.

Orienteerumishuvilised kaardiga tutvumas. Foto autor: Aldis Toome

Kui varasem kokkupuude orienteerumiskaardiga puudub, on soovitatav alustada lihtsamast. Esmalt proovi liikuda mööda joonorientiire, kasutades selleks põhiliselt teid, metsaradasid ja sihte. Jälgi ümbritsevat keskkonda ning proovi seda kaardipildilt välja lugeda ning vastupidi, vaata, millised näevad välja kaardil leppemärkidega tähistatud objektid/alad looduses. Vaata, et sul oleks kaart õigetpidi käes. Kui liigud mööda teerada, peab see kaardil olema samas (otse)suunas. Nii saad ka lihtsamini aru, mis jääb sinust paremale ja vasakule.

Kui tunned ennast juba kindlamalt, võid astuda teerajalt kõrvale ning alustada reljeefi ehk pinnavormide tõlgendamist. Tee endale selgeks, millised on kaardil peamised positiivsed (küngas, oos) ja negatiivsed (lohk, orvand) pinnavormid ning püüa maastikul neid leida. Tasapisi hakkad tajuma tervikpilti!

Foto autor: Sander Lembra

Orienteerumine eriolukorra ajal

Kui tavaliselt toimuvad kevadisel ajal igas Eestimaa nurgas RMK orienteerumispäevakud, siis praeguses eriolukorras kehtivad piirangud ka orienteerumisüritustele. Sellele vaatamata on paljud orienteerumisklubid initsiatiivi haaranud ning loonud mitmeid ajutisi püsiradasid nii loodusesse kui ka linnaruumi, kuhu saab iga kell minna (ka pimedas lambiga!). Ülevaate ajutistest püsiradadest ja asukohtadest leiad EOLi ürituste kalendrist. Ürituse all on viide püsirada haldava orienteerumisklubi kodulehele, kus on kaardifail printimiseks või mobiiltelefonis kasutamiseks.

Hea lihtne viis orienteerumiskaardiga loodusesse minna on MOBO rakendusMOBO ehk mobiilorienteerumine on üks võimalus läbida orienteerumisradu nüüdisaegselt, kasutades abivahendina uusi nutiseadmeid. Tegu on „kolm ühes” rakendusega, mis ühendab endas nii kaarti, kompassi kui ajavõttu. Punktide läbimise järjekord on MOBO rakendusega üldjuhul vabalt valitav. Need on maastikul tähistatud väikese stendiga, kuhu on kantud punktinumber ja QR-kood. Punkti läbimise saad fikseerida QR-koodi abil. Rakenduses on mitmeid püsiradasid üle Eesti. Leia endale lähim rada, mine kohale, ava kaart ja alusta.

Orienteerumiskaarti ei pea kasutama ilmtingimata orienteerumiseks! Selle võib kaasa võtta lihtsalt matkale või jalutuskäigule metsas. Kõik Eesti orienteerumiskaardid alates 1962. aastast kuni nüüdisaegseteni on olemas orienteerumisliidu andmebaasis. Prindi meelepärane kaart välja ja avasta loodust teise nurga alt!

Kaartidel, millel on juurde lisatud tärn (*), on andmebaasis kaardifail olemas.

Veel postitusi

Kas ma vajan eraldi GPS-seadet, kui mul on nutitelefon?

See sõltub… Enamus nutitelefone on praegusel ajal tõepoolest varustatud GPS-vastuvõtjaga ja lihtsamad ülesanded lahendab see kooslus päris edukalt. Samas, nagu teada on, kui üks seade teeb paljusid asju, siis ei tee ta neist ühtegi väga hästi. Näiteks nutitelefoniga saab teha päris korralikke pilte, mis amatööri täiesti rahuldavad, aga profifotograafid kasutavad ikkagi fotokaameraid.Mis puutub käsi-GPSidesse, siis neid … Vaata lähemalt

Joonistaks liikudes midagi – teeks näiteks GPSi kunsti!

Regio reisijuhis „Matkame Eestis” on muu hulgas juttu põnevast GPSi kunstist ehk liikumisest niimoodi, et teekonnast tekib kaardile mõni huvitav pilt.  Kuna reisijuhis on mainitud, et matkata võib näiteks kassi- või jänesekujulisel marsruudil, siis võtsimegi ette kassi. Esialgu oli küll plaanis jänes, sest matk toimus lihavõttepühade ajal, kuid maastik võib siiski GPSi kunstile oma piiranguid … Vaata lähemalt

Matk talvel: kaart viib kohale, jäljed toovad tagasi

Eesti talvine maastik on nagu mõnes suurriigis: ühes servas sajab vihma, teises on hanged peaaegu põlvini. Seal, kus maa valge, on hea matkata nii, et jäljed toovad sind alati algusse tagasi. Kohale viib ikka kaart. Talvine retk on aga veidi teistsugune kui suvel. Mida kaasa võtta? Ilm muutub talvel kiiresti. Vihm, jäävihm, lörts, lumi, tuisk … Vaata lähemalt