Jalutades läbi Eesti ehk luksusmatkad RMK matkateedel

Artikkel on varasemalt ilmunud Regio poolt 2020. aastal välja antud reisijuhis „Matkame Eestis“.

Liisa-Lota Kaivo on üles kasvanud talus ja õppinud Tartu Ülikoolis geograafiat. Viimased 16 aastat veab koos Priit Jagomäega Emajõe Lodjaseltsi ja on avastanud lodjaga Eesti Suurt Järvistut. Enne seda matkas väikese purjekaga sisevetel ja merel. Tudengiajal on matkatud Venemaal ja hääletatud pikki tiire Euroopas. Aga lapsepõlvest tänaseni on unustamatuid elamusi pakkunud ka matkamine Eestis. Üksi, kahekesi, perega, sõpradega, jalgsi, ratta, suuskade, uiskude, kanuu, villise, purjeka, lodja ja häälega.

Tuntud matkaja ja RMK matkateede autori Alar Siku juhtimisel matkateedel toimunud matku nimetan ma luksusmatkadeks. Esiteks on luksus juba selline matkatee ise – et keegi teine on sinu eest välja mõelnud, kuidas oleks kõige parem ja ilusam jalutada Eesti ühest otsast teise. Ja seda praeguseks juba kolmel eri suunal – kirdest edelasse, loodest kagusse, läänest itta. Tee on ka loodusesse maha märgitud, märgadesse kohtadesse laudtee rajatud, siia ja sinna laagriplatse ehitatud ning RMK hooldab ja sätib seda pidevalt. Hakka lihtsalt kõndima ja võid kindel olla, et satud väga ilusatesse ja põnevatesse paikadesse. Väga mugav ju!

Meie matkad RMK matkateedel on enamasti toimunud suve teises pooles, kuigi paar korda ka sügisel ja talvel. Juulis-augustis matkamine on puhas luksus, sest on soe, metsad on seentest-marjadest pilgel ja pole putukaid.

Paljajalu matkateel

Matkata saab suvekleidis ja paljajalu. Olen maal kasvanud ja paljajalu käimine on minu suveriitus. Armastan seda nii kuiva kui ka vihmase ilmaga.

Matkatee pakub paljajalu käimise gurmaanidele erinevaid naudinguid – pehme samblane metsatee koos mõnede okaste ja väikese vürtsika käbilisandiga, sile laudtee paari torkiva pinnuga või lodumetsa rada, kus sopp varbavahest välja lirtsub.

Sopase jala saab järgmises lombis puhtaks, märg ja mudane matkasaabas on aga igavene tüütus. Kuigi jahedamate ilmadega on tulnud ka seda välja kannatada.

Looduse ilu on vaataja silmades

Ega matkatee peagi olema üks pidev looduse pillerkaar. Vahepeal mööda veidi igavamat maastikku või suisa mööda kruusateed kulgemine muudab looduskaunid ja põnevad lõigud üksnes ägedamaks. Lisaks on ilu vaataja silmades – kuuldavasti meeldivad meie lillerohked teepeenrad väga näiteks sakslastele, kel endal kodus kõik teeveered ära pügatud.

Ma ei tea, mis tunne on matkata Eesti looduses neil, kes pole maal kasvanud ega kõrgkoolis loodusteadusi õppinud, kes ei tunne taimi, kooslusi, maastikke. Kes ei tea, miks Eesti loodus on selles paigas just selline, nagu ta on.

Kuid ühistel rännakutel olen täheldanud, et ka looduskauged inimesed naudivad looduses viibimist väga. Võib-olla ei olegi alati oluline tunda ära näiteks varakevadist seahernest. Saab ju lihtsalt rõõmustada ilusate roosade õitega lille üle.

Jalgsi, rattaga, kanuuga

Matkateel rändamist saab muuta veelgi põnevamaks, kui osa lõike läbida jalgsi, osa rattaga ja mõnes kohas kasutada hoopis kanuud. Näiteks Aegviidu-Peraküla matkateel kanuutasime Keila jõel. Väga ilus ja omanäoline jõgi! Kanuuretk lõppes Keila muuseumi pargis, kus istusime ratastele ja väntasime Rummu karjääri ujuma. Peatusime sealses Paekalda puhkekeskuses, kus käisime saunas ja ööbimas.

Sealt edasi matkasime paar päeva jala – põliste maamärkide Padise linnamäe ja kloostri ning Harju-Risti kiriku kaudu Vihterpalu männikutesse, lõpuks mööda Keibu ja Peräküla liivaranda, jalgupidi lainetes.

Selline matk nõuab küll veidi eelnevat organiseerimist ja kedagi, kes oleks nõus sõitma saateautoga, aga tasub kindlasti proovimist. Võib-olla on juba olemas turismivallas tegutsejaid, kes teenindavad RMK matkateedel läbi Eesti kulgevaid matku. Kui veel pole, siis keegi võiks ju härjal sarvist haarata.

Pikematel matkadel ongi meil enamasti olnud ka saateauto, mis magamisasjad ja söögivarud järgmisesse laagripaika viib ning jalgsilõikudel rattaid veab. Olles ema viiele lapsele, jumaldan ma olukordi, kui ei pea asju pakkima, kui saab hommikukohvi ära juua ja lihtsalt astuma hakata. Muretult, kaks kätt taskus, läbi imekauni Eestimaa looduse!

Isegi veepudeli, võileiva ja vihmajope sokutan tavaliselt kaasa Priidu kotti. Viili kõrvale, kui võimalik – see ongi vist minu matkamoto.

Eks olen suure kotiga matkatud ka, näiteks talimatkal Sajaanides tuli lisaks enda raskusele seljakotile vedada ka matkasuuski.

Alar Sikuga maailma kõige lahedamatele matkaradadele

Lisaks sellele, et Alar Sikk on meie kangelane matkateedel ning ka kõige kangekaelsem inimene maailmas, on ta maksimalist. Ta tahaks teha maailma kõige lahedamaid matkateid. Kuid matkatee tegemine on üpris keeruline. Tuleb teha kõvasti kompromisse, millele matkateel kõndija ilmselt kunagi ei mõtle.

Arusaadavalt võiks matkatee endas ühendada RMK olemasolevaid matkaradasid ja lõkkepaiku, aga vahepeal ei tohiks tee minna üle eramaa, sest eraomanike meel võib olla heitlik ja see muudab tee saatuse ebakindlaks.

Niisiis oleks parem kulgeda ainult mööda riigimaad. Aga kindlasti mitte majandusmetsas, sest metsaraie võib häirida matkajate meelerahu. Hea oleks ka, kui matkatee ei kulgeks läbi kaitsealuse metsa. Lodud ja rabad võiks ka välja jätta, sest laudteede rajamine ja hooldamine on omaette ooper. Paneb tõesti imestama, kuidas Alar ja RMK on valmis saanud siiski nii ilusad ja põnevad matkateed!

Alar elupõlise matkajuhina peab oluliseks, et aeg-ajalt oleks matkateel kokkupuude tsivilisatsiooniga. Nii mööduvadki RMK matkateed aeg-ajalt mõne poe või bussi-rongijaama lähedalt, et matkajad saaksid varusid täiendada ja rajale või sealt ära minna.

Samuti leidub tee ääres öömaju neile, kes tahavad vahepeal mugavust. Vanemas ja mugavamas eas plaanin proovida, kas õnnestub jalutada matkateed mööda läbi Eesti, ööbides vaid imelistes paikades asuvates Airbnb öömajades. Väikest mugavusteenust pakub ka RMK ise – juba täna on matkateel seiklejal võimalik saata osa varustust postipakiga teele jäävatesse RMK külastuskeskustesse.

Kõige põnevam matkateele jõudmine – lodjaga

Minu enda kõige huvitavam jõudmine RMK matkateele oli siis, kui läksime Lõuna-Eestisse matkateele laevaga.

Alar Siku käe all oli äsja valmis saanud 628 km pikkune Aegviidu–Ähijärve matkatee ja Alar tegi seal avamatka koos meie matkaklubiga, mis sai alguse RMK esimese matkatee avamisest.

Põhjarannikult Oandust matkamist alustanud sõbrad hakkasid jõudma Põlva kanti. Asusime koos kaasa Priiduga lodja pardale, võtsime kursi üle Peipsi Räpina sadama poole ja jõudsime pärast päevakest seilamist sadamasse. Ööbisime lodjas, võtsime sadama puhvetis hommikueinet, siis aga istusime kaasavõetud ratastele ja väntasime sisemaale, Veriora poole. Juulikuu kuumuses on väga mõnus rattaga kihutada, soe sõidutuul silitab käsi ja jalgu.

Kuid Räpinas sai meid kätte äikesepagi, mille eest õnnestus õigel hetkel Puuriida baari suppi sööma hüpata.

Põlvast lõuna pool Paidra lõkkekohas ootasid ees matkakaaslased, kes olid matkateel põhjast lõuna poole kulgenud juba kümme päeva. Jällenägemisrõõm oli suur. Suplesime imeilusas Paidra järves ja vestlused sõpradega venisid topsilaterna paistel öhe.

Järgmisel päeval istus matkaseltskond rataste selga ja retk jätkus mööda vastset matkateed lõuna poole – läbi lõhnavate männikute, väikese jalgsipõikega Meenikunno raba laudteele ja järve, edasi jälle rattaga Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde ning järgmise ööbimiskohani Värskas Õrsava järve kaldal. Igal võimalusel käisime ujumas ja korjasime raja äärest kukeseeni. Värska-tagustes metsades seigeldes hakkas seeni saama nii palju, et matkajuht keelas nende korjamise.

Kohtumine: ülikonnas sünnipäevalaps Piusa poe ees

Meenub ka üks meeleolukas seik Piusalt. Õhtu hakul kunagise Piusa poe juurest möödudes tervitas meid poepingil istuv ülikonnas ja heas tujus vanamees. Jäime läheduses asuvale laagriplatsile ööbima ning kuulsime varase hommikuni tema laulu ja hõiskeid. Keskhommikul, kui tulime juba jõest ujumast, jalutas mees meile tee peal vastu. Oli jätkuvalt heas tujus. Ütles, et tähistas sünnipäeva ja läheb nüüd koju ära.

Nii vähe oligi peoks vaja – soe suveõhtu, ülikond, poeesine pink, iseenda seltskond, pisut napsu ja lauluhääl.

Matkatee on vabadus

Olen mõelnud, et mis küll muudab matkateel matkamise nii toredaks. Põhjus tundub olevat sarnane sellega, miks meile meeldib saartel puhata. See on võimalus minna mere või metsa taha, vabastada end mõneks ajaks argipäeva siginast-saginast ja elupõimingutest.

Täiskasvanuna oma igapäevases elukeskkonnas toimetades minetame võime rõõmustada lihtsate asjade üle. Kõik muutub justkui tavapäraseks ja isegi kui märkame midagi lahedat, trügivad asjalikud mõtted ja tegemist ootavad plaanid kohe pähe. Mere ja metsa taha või matkateele kadumine aitaks nagu meelde tuletada, kuidas see muretu rõõmustamine lapse ja noorena käis.

Kümmekond aastat tagasi imestas üks elupõline eesti keele õpetaja raadios, et ta oli palunud gümnasistidel kirjutada Eestimaa loodusest ning ootas kauneid looduskirjeldusi, mida oli varasema töö käigus ikka lugeda saanud. Kuid ühtäkki kirjutasid noored vaid Eesti loodusega seotud probleemidest.

Kas me oleme probleemide lahkamise hoos unustanud rääkida lastele sellest, mida on Eesti looduses toredat?

Teen üleskutse, et iga klass võiks rännata ühiste kooliaastate jooksul mööda RMK matkateed läbi Eesti – väiksemana kodule lähemal ja suuremana aina kaugematel matkateedel. Ühest küljest oleks see lastele tore meeskonnaõppus, teisest küljest saaks meie tulevikupõlvkond ise Eesti loodust vaadata ja kogeda ning otsustada, kas sellega on seotud ainult probleemid või on siiski ka ilu alles.