Kaardimeistritest said piparkoogimeistrid ehk Regio piparkoogimaania 2020

Sel aastal on palju teisiti. Nii sai ka meie 2016.aastal alanud traditsioonilisest ühisest lõbusast piparkoogiküpsetamise peost kontaktivaba kodudes küpsetamine. Jõuluvana tõi kõigile kingiks vajalikud materjalid ning tulemusi hindasime aasta viimasel koosolekul.

Konkurentsitult võitis peauhinna Mait Luidalepa maakera:

Mait räägib kuidas ta piparkoogigloobust tegi:

Alustuseks muidugi googeldasin, et kuidas varem pipargloobust tehtud on (gingerbread globe). Leidsin üllatuseks ainult ühe lahenduse. Seal küpsetati ajalehe ja liimisegust tehtud vormis 1/8 suurusi juppe kerast ja pärast suhkruga liimiti kokku. Tundus keeruline.

Hakkasin lihtsalt proovima. Mõtlesin, et keeran hõbepaberist kera kokku ja panen taigna peale. Et hõbepaberit palju ei kuluks, siis tegin enne väikese ajalehepaberipalli ja hakkasin sinna ümber hõbepaberit käkerdama. Silma ja käe järgi tegin enamvähem ümmarguse ca 12 sentimeetrise läbimõõduga kera. Kui taignarulli alt läbi käinud piparkoogitaigen sinna peale panna, siis tasakesi käega kaasa aidates võtab see kenasti õige kuju. Hõbepaberi kera ühe külje võib vajutada lamedamaks, et see ahjus ringi ei veereks. Külgedel olev piparkoogitaigen tahab kuumuse tõttu venima hakata. Külgedele jätsin tainast nii palju, et see ulatus ahjupannini st ei jäänud niisama rippu. Parem on, kui on taigen pisut paksemalt ja küpsetada igaksjuhuks kauem, et väike koorik peale tekib.

Silma järgi saagisin selle sakilise leiva noaga välja võimalikult ühtlase lõikepinnaga poolkera. Hõbepaberid tuleb natuke pigistada ja väänata, et see piparkoogi seest välja tuleks. Samamoodi sai ka teine poolkera. Mida ümmargusem on vorm, seda kergem on poolkerasid pärast kokku kleepida. Väikesel pannil sulatasin suhkru ja kastsin terve lõikepinna korraga vastu panni. Ma liimisin piparkooki suhkruga esimest korda, usun et sellega saab igaüks hakkama.

Näppe ei tohi ära kõrvetada. Kuna kõik oli tehtud silma järgi, siis jäi mul ekvaatorile üks kole auk. Sinna tilgutasin sulasuhkrut kuniks hanguv liim oli kõik kinni katnud. Näeb välja nagu laava on maa alt välja tulnud. Kõik see tarkus tekkis peale esimese gloobusega ebaõnnestumist. See sai natuke pehme ja üritasin seda kokku kleepida piparkooogitaignaga. Uuesti ahjus liimi kõvaks küpsetades vajus kõik muidugi lössi. Kokkuvõttes oli ikkagi üllatavalt lihtne.

Glasuurimine on veelgi muretum. Selleks hetkeks, kui maailm ühelt poolt glasuuritud, siis see ei ole enam tilkuv ja alati saab hoida kinni sealt, kus glasuuri pole. Abiks tuleks võtta päris gloobus või arvutist google maps ja siis vaadata kuidas maailm eri külgedelt paistab.

Arendusvõimalusi:

• Glasuuriga jäljendada maakera reljeefi.
• Poolkerad enne liimimist täita eri värvi kreemiga ja jäljendada maakera sisu (magma jms). Kui maa koorele määrida sissepoole ühtlane vahevöö kiht ja sinna järgmisena vedela tuuma kiht, siis kõige lõpuks tuleks keskele paigutada mõne maiustuse tahkeks sisetuumaks.

Meenutused varasematest piparkoogiküpsetamistest. (fotod Lauri Kulpsoo, Hanna Maran ja Leida Lepik)

2019

2018

2017

2016 Tartus

2016 Tallinnas